Kuningas või mitte

Sissejuhatus

Täna tahaksin teiega jagada teksti, mis meenutas mulle natuke "Troonide mängu", seda sarja, mis algas tugevalt ja lõppes nii nõrgalt, et esitati isegi petitsioone, et viimane hooaeg uuesti maha võtta. Mina leiaksin teisi petitsioone tähtsamaks, aga ka mina leidsin, et viimane hooaeg oli loll ;-)

Nii et piiblitekstis ei ole draakonid ega valgeid käijaid, kuid juttu on sellest, kes saab trooni ja: See on tõestisündinud lugu.

Peategelane on Saalomoni poeg Rehabeam.

Enamik inimesi on kindlasti kuulnud Saalomonist; tema tarkus on muutunud vanasõnaliseks, kui räägitakse Saalomoni kohtumõistmisest. Tema poeg Rehabeam on ilmselt üsna tundmatu.

Saalomon oli just surnud ja tema poeg Rehabeam tahtis trooni üle võtta, nagu sageli juhtub. Mõnikord teevad õed-vennad sellistel puhkudel lärmi, sest ka nemad tahtsid trooni, kuid seekord oli selge, et Rehabeam oli järeltulija.

Mõned sõnad taustaloo kohta: Tema isa Saalomon elas pikka aega rahulikku elu ning Iisraelis ja ümbruskonnas valitses rahu. Siis pöördus Saalomon ka teiste religioonide poole. Ta abiellus paljude naistega teistest kultuuridest ja religioonidest, kahjuks oli sel ajal veel levinud mitmikabielu, ning ehitas neile erinevaid templeid ja pühapaiku ning palvetas nendega seal ka koos.

Nii et pärast intensiivset kohtumist Jumalaga ja järjepidevat elu nooruses muutus ta vanas eas meelevaldseks.

Siis lubas Jumal prohvet Ahija kaudu noorele mehele nimega Jerobeamile Iisraeli põhjaosa oma kuningriigiks, et võtta see Saalomoni järeltulijatelt ära.

See sai kuidagi teatavaks ja Saalomon tahtis Jerobeamit tappa, kuid ta lahkus õigel ajal.

Eellugu lõpeb järgmiste salmidega (1Kuningate 11:42-43; NL):

42 Saalomon valitses kogu Iisraeli üle Jeruusalemmast 40 aastat. 43 Kui ta suri, maeti ta oma isa Taaveti linna (Jeruusalemma). Seejärel sai tema poeg Rehabeam kuningaks.

Kuningaks kinnitamine

Kõik tundus nii lihtne. Tema poeg Rehabeam sai kuningaks. Aga päris nii ei olnud veel (1Kuningate 12:1-5; NL):

1 Ja Rehabeam läks Sikemisse, sest kogu Iisrael oli kogunenud sinna, et teda kuningaks kroonida. 2 Kui Jerobeam, Nebati poeg, sai teate Saalomoni surmast, tuli ta tagasi Egiptusest, kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest. 3 Iisraeli juhtivad mehed läkitasid ta järele; ja Jerobeam seisis koos kogu Iisraeli kogudusega Rehabeami ees. Nad ütlesid: 4 "Sinu isa oli väga range valitseja. Sinult loodame, et sa kergendad meie teenistust ja seda rasket ikeed, mille su isa on meile peale pannud. Siis me teenime sind ustavalt." 5 Rehabeam vastas: "Mine kolmeks päevaks ära. Siis tule siia tagasi minu juurde." Sellega lahkus rahvas.

Kuidas nüüd? Tingimused on kehtestatud? Mis see nüüd on? Ta on ju seaduslik kuningas?

Ja Jerobeam mängib nüüd äkki jälle kaasa. Iisraeli juhtivad mehed on teda võtnud. Alternatiivid ei ole kunagi halvad, eks ole? Ja võib-olla saab sellest ka midagi enda jaoks välja.

Vaimulikke küsimusi, nt mida Jumal tahab, ei esitata siin üldse. Tähelepanu on suunatud ainult enda kasule.

Rehabeami esimene reaktsioon on siinkohal õige. Ta tahab, et tal oleks aega mõelda ja konsulteerida. See ei ole keerulistes olukordades vale.

Hea nõuanne

(1Kuningate 12:6,7; NL):

6 Kuningas Rehabeam pidas nõu kogenud nõuandjatega, kes olid tema isa Saalomoni elus olles abistanud. "Mida te mulle nõu annate?" küsis ta. "Mida ma peaksin rahvale vastama?" 7 Nad ütlesid: "Kui sa näitad täna rahvale headust, teenid neid ja annad neile seda, mida nad paluvad, siis on nad sulle lojaalsed alamad."

See on kindlasti hea nõuanne. Olukord on üsna pingeline.

Nüüd võiksite öelda, aga mina olen kuningas. See on minu õigus, kuidas nad julgevad. Nad peaksid aktsepteerima minu võimu!

Kindlasti on nõukogu ka siin taktikaline. Nad räägivad "täna". Olge täna sõbralik ja kohtuge nendega, siis on nad teile lojaalsed alamad.

Tegelikult näeme siin ka viidet Jeesusele, kes ütleb enda kohta (Mk 10:45; NEÜ):

Isegi Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid et ta teeniks ja annaks oma elu lunarahaks paljude eest."

Kuid Jeesus tuli ka kuningana, nagu selgub ka vestlusest Pilaatusega (Mt 27:11, NL):

Nüüd seisis Jeesus Rooma maavalitseja Pilaatuse ees. "Kas sa oled juutide kuningas?" küsis ta temalt. Jeesus vastas: "Jah, see on nii, nagu sa ütled.

Seega on Jeesus Kristus teenija-kuningas, ta mõtles seda ja ta elas ja elab seda.

Tuleme tagasi Rehabeami juurde. Ta oleks võinud siinkohal teha õige otsuse, kuid (1Kuningate 12:8-11; NL):

8 Aga Rehabeam lükkas tagasi kogenud nõuandjate nõuanded ja küsis selle asemel nende noorte meeste arvamust, kes olid koos temaga üles kasvanud ja teenisid nüüd teda. 9 "Mida te mulle nõu annate?" küsis ta neilt: "Mida ma peaksin vastama rahvale, kes on minult palunud: "Pehmendage ike, mille teie isa on meile peale pannud!"." 10 Noormehed, kes olid koos temaga üles kasvanud, vastasid: "Sa peaksid vastama rahvale, kes kurtsid oma isa raske koorma üle: `Minu väike sõrm on paksem kui mu isa vöökohal'. 11 Minu isa on pannud teile rasked koormad, aga mina nõuan teilt palju rohkem. Minu isa on teid karistanud piitsaga, mina kasutan piitsat, millel on piigid!""

Miks nad nii räägivad? Ilmselt on need inimesed üles kasvanud hästi ja pole kunagi kogenud, kui raske on elu lihtsates oludes. Nad ei ole ilmselt kunagi võtnud vaeste inimeste perspektiivi, ma ei oska seda teisiti seletada.

Ainult surve aitab, mis loogika see on?

Kuid surve läheb tavaliselt ainult allapoole ja nii on see ka praegu. Ajad on kehvad, me peame loobuma jne, kuid see tabab enamasti vaesemaid. Miks ei ole näiteks energeetikasektori lisakasumile ülemäärase kasumi maksu kehtestatud? Mudelkapitalist Maggie Thatcher tegi seda juba 80ndatel.

Nii siis, nagu ka praegu, arvasid mõned inimesed, et "surve avaldamine" on hea asi, enamasti need, kes survet avaldasid. Rehaboami nõunikud, ma usun, ei saanud piitsaga karistada.

Lisaks mõistavad noored sageli vähem teiste inimeste probleeme. Nad on sageli absoluutsemad ja tihtipeale mustvalgemad.

Me ei loe ka sellest, et Rehabeam küsiks Jumala tahte kohta. Ta oleks võinud palvetada nagu tema vanaisa Taavet, ta oleks võinud konsulteerida prohvetiga, kuid tundub, et Jumal ei mängi selles küsimuses mingit rolli. Kas tema isa oli halb eeskuju? Võib-olla see religioonide omavoli, mida Saalomon talle oma viimastel aastatel eeskujuks andis, pani teda uskuma, et Jumalalt küsimine polegi nii oluline. Aga me võime seda ainult oletada.

Nüüd võtab katastroof oma hoo sisse.

Sa vajad survet

(1Kuningate 12:12-15; NL)

12 Kolm päeva hiljem pöördus Jerobeam koos kogu rahvaga tagasi, et kuulda Rehabeami otsust, nagu kuningas oli teatanud. 13 Kuid Rehabeam ajas neid kõvasti, sest ta oli sulgenud end vanemate nõuandjate soovituse vastu 14 ja järgis selle asemel oma nooremate nõuandjate soovitust. Ta ütles rahvale: "Mu isa on pannud teile raskeid koormusi, aga mina nõuan teilt veel palju rohkem! Minu isa on teid karistanud piitsaga, mina kasutan piitsat, millel on piigid!" 15 Ja nii keeldus kuningas rahva nõudmist täitmast. Nii täitus Issanda sõnum Jerobeamile, Nebati pojale, mille oli talle edastanud prohvet Ahija Siilost.

Mida te arvate, mida Rehabeam mõtles? Rahval ei ole valikut, mul on õigus, ma võin teha, mida tahan. Ma olen kuningas!

Boss otsustab. Üks peab nüüd lauale paugutama ja ütlema, kuidas seda tehakse. Me kõik peame tegema ohvreid. Ajad on rasked.

Ettevõtluses, sõltuvalt tööstusharust, ei ole see sageli enam nii. Inimesed, keda tõesti tahetakse, esitavad nõudmisi, ja kui te neid ei täida, siis on nad läinud. Ja te vajate neid inimesi, sest mõnes sektoris on tõesti puudus oskustöölistest.

Ja autoritaarne viis ei toimi enam ka kirikusektoris. Varem oli meil kristlikus valdkonnas mõnikord autoritaarne maailmavaade selles mõttes, et keegi pidi meile ütlema, kuhu minna. Ma arvan, et see ei toimi, vähemalt mitte tänapäeval. See toimib ainult koos ja partnerluses.

Kõige selle juures ei tohi unustada, et kuningavõim ise, nagu seda siin kirjeldati, st üks määratud, ei olnud tegelikult Jumala tahe. Rahvas nõudis kuningat Jumala tahte vastaselt, sest ka teistel rahvastel olid kuningad.

Kuningas on tegelikult diktaator, kes ei ole kellelegi aruandekohustuslik. Selline võim peab pikemas perspektiivis korrumpeeruma. 1. Saamueli 8. peatükis kirjeldatakse, kuidas rahvas tahab kuningat ja kui kurja see on. Ja 1. Saamueli 8, 7; NL Jumal ütleb kohtunikule Saamuelile, kes pidi kuningavõimu kehtestama:

"Kuula rahva häält, kuula kõike, mida nad ütlevad," vastas Issand, "sest nad ei lükka tagasi mitte sind, vaid mind. Nad ei taha enam mind kuningaks.

Jumal kui Kuningas on üksikisiku jaoks palju raskem. Sa pead ise Piiblit lugema, et seda oma ellu rakendada, ise palvetama, ise otsustega maadlema ja seda ka koos teistega koguduses tegema.

Muidugi on palju lihtsam, kui keegi ütleb meile, kuhu minna, kuid see ei ole see, mida Jumal algselt tahtis.

Põhja on kadunud

Tuleme tagasi Rehabeami juurde.

Mis saab nüüd? Kuidas reageerib Iisrael

16 Kui iisraellased said aru, et kuningas keeldub nende palvest, siis nad hüüdsid: "Mis on meil pistmist Taavetiga? See Iisai poeg ei ole meie asi! Lähme koju, Iisrael! Hoolitse oma maja eest, Taavet!" Ja nad pöördusid koju tagasi. 17 Rehabeam aga valitses jätkuvalt iisraellaste üle, kes elasid Juuda linnades.

Põhja on kadunud.

Iisraellaste vastuse võiks kokku võtta väljendiga "Fuck you", kuid see ei ole jumalateenistusel lubatud ;-)

Ilmselt ei uskunud Rehabeam seda tegelikult, sest ta proovis midagi muud (1Kuningate 12:18, NL):

18 Ja kuningas läkitas Adorami, tööliste valvuri, kuid iisraellased loopisid ta kividega surnuks. Ja kuningas Rehabeam hüppas oma vankrile ja põgenes Jeruusalemma.

No mida me sellest järeldada saame? Ka Iisrael ei küsinud Jumalalt. Pigem lasid nad end juhtida sellest, mida nad said sealt kätte.

Vaatame lõppu:

19 Tänapäevani keelduvad Iisraeli põhjapoolsed suguharud tunnustamast Taaveti järeltulijat kuningana. 20 Kui iisraellased said teada, et Jerobeam oli naasnud, saatsid nad ta järele, kutsusid kokku ja tegid ta kogu Iisraeli kuningaks. Ainult Juuda suguharu jäi Taaveti kuningakojale truuks.

21 Kui Rehabeam jõudis Jeruusalemma, kogus ta kokku Juuda ja Benjamini sõjaväe, 180 000 valitud meest. Nad pidid võitlema Iisraeli vastu ja võitlema talle kuningavõimu tagasi. 22 Kuid Jumal ütles Jumala mehele Šemaja: 23 "Ütle Rehabeamile, Saalomoni pojale, Juuda kuningale ja kogu Juuda ja Benjamini rahvale ning ülejäänud rahvale: 24 "Nõnda ütleb Issand: Ärge minge ja sõdige oma sugulaste, iisraellaste vastu. Minge koju tagasi, sest see, mis juhtus, oli minu tahtmine!" Ja nad kuuletusid Issanda sõnumile ning läksid koju, nagu ta oli neid käskinud.

Lõpuks rakendas Jumal oma tahtmist, ilma et asjaomased inimesed oleksid seda palunud.

Seda juhtub küllalt sageli, kuid me ei tohiks eeldada, et me tõlgendame sündmusi sellisel viisil. Aeg-ajalt tõstab Jumal kardinat, et me näeksime, miks midagi juhtus. Kuid enamasti me ei tea seda.

Kokkuvõte

Tulen lõpuni ja tahaksin veel kord loetleda, mis on mulle tekstist oluliseks saanud.

On vähe asju, mida võib pidada enesestmõistetavaks. See, et tema isa ja vanaisa olid kogu Iisraeli kuningad, ei tähenda, et Rehabeam saab seda ka olema. Ja vähe on asju, mida me võime täna enesestmõistetavaks pidada. Maailm on muutumas ja me peame tegema sama, kaldumata kõrvale Piibli sõnumist.
Üks vajab teiste mõistmist. See "paneme rohkem rõhku" on mõtteviis, mis keeldub teise inimese vaatenurka aktsepteerimast ja seega kaotab üks ligipääsu teisele. See ei pea tingimata alati olema surve; ka "ma tean niikuinii paremini" võib olla sarnaste tagajärgedega. Siis ei kuulata enam kedagi, teine jääb eemale.
Jeesus Kristus teenis inimesi, võttis aega inimeste jaoks ja kuigi ta oli aeg-ajalt karmi sõnumiga, kohtas ta inimesi alati armastusega. Ja ta oli ainus, kes vääris seda, et olla kuningas.
Autoritaarne mõtlemine selles mõttes, et inimene usub, et tal on loomulik õigus otsustada, samuti ei toimi. Teised pöörduvad ära, eriti kogukonnas. See saab toimida ainult koos.
Ja me tahame, et Jeesus Kristus oleks kuningas. Me ei vaja inimkuningat, kes ütleb meile kõike ja määrab kõike. Me tahame üheskoos maadelda selle üle, kuhu Jumal tahab meiega minna.