Kõik on asjata?

Kõik on asjata, et jääda päikese alla (Koguja 1+2).

Jumalateenistus (Kampaania: jutlustaja; 1. osa: Kõik on asjata), , , Evangelical Free Church Leichlingen, rohkem...

automaatselt tõlgitud

Sissejuhatus

Esimese üksuse pealkiri on "Kõik on asjata" ja ma loodan, et me ei ütle seda pärast meie kampaania kohta.

Ma olen tavaliselt selle fänn, et loen piibliteksti kõigepealt ilma igasuguste eelkaalutlusteta ja mõtlen selle üle alles pärast.

Ma olen selles raamatus "Koguja" sellest kõrvale kaldunud, sest muidu võib tekst olla väga segane.

Ma usun, et autoril "Saalomon" on ainult perspektiiv "päikese all".

Sooviksin kasutada selleks pilti. Kujutage ette, et seisate folkfestivalil lava ees rahvamassis ja olete väike ja seisate üsna kaugel taga. Sa näed ainult inimesi enda ümber, aga sa ei näe, mis laval toimub. Sa võid ehk aimata, aga lõppkokkuvõttes ei tea sa midagi.

Kui te olete hea vaatleja ja väga tark, siis suudate ehk hästi hinnata teid ümbritsevaid inimesi, saate ehk aru, miks nad just neid riideid kannavad, kuidas nad lõhnavad, mida nad on söönud, kas nad suitsetavad või mitte ja nii edasi.

Kuid te ei näe seda, mis toimub laval rahvahulga taga. Te ei näe, miks te tegelikult seal olete.

Ma usun, et Saalomon tunneb selles raamatus samamoodi. Ja ta peab seda mõttetuks.

Aga te teate ka seda, mis juhtus, kui te olite veel lapsed ja seissite sellises rahvamassis. Teie isa või ema tõstis teid üles, ehk pani teid oma õlgadele, ja te võisite äkki kõike näha.

Ja samamoodi tõstab meie taevane Isa meid üles, et me näeksime ja tunneksime rohkem. Me näeme nüüd lava üle rahvahulga, me näeme seda, mis on oluline.

Seepärast olen ma sageli valinud väljendi "avatud taevas" vastandina väljendile "päikese all". Me näeme rohkem kui Saalomoni ja peaksime seda lugedes teadvustama.

Mind huvitaks väga, kas keegi siin ei nõustu minu seisukohaga, st ei näe seda nii, et Saalomoni arvates on tegemist ainult suletud taevaga. Ma tahaksin seda väga arutada, erinevad arvamused on alati huvitavad, sest neist võib palju õppida, isegi kui see viib sind ainult oma seisukoha üle järele mõtlema ja uuesti mõtlema.

Paar sõna sõna "jutlustaja" kohta. Heebrea keeles on see "Kohelet" ja tähendab sõna-sõnalt "see, kes kogub". Ühest küljest võib see tähendada, et autor on kogunud tarkust või võib see tähendada, et autor kogub õppijaid enda juurde.

Luther tõlkis "Kohelet" kui "jutlustaja", nagu ka enamik protestantlikke piibleid. Kampaania brošüüris kasutatud "Uue elu" piibel kirjutab "õpetaja" ja standardiseeritud tõlge, mida katoliiklased ja õigeusklikud kristlased sageli kasutavad, kirjutab "Kohelet".

Tõlge "õpetaja" ei ole ehk meie jaoks halb, sest me tahame midagi õppida.

Kõik on mõttetu

Vaadakem nüüd esimesi salme Koguja jutlusest:

2 "See kõik on mõttetu ja mõttetu," ütleb õpetaja, "tõepoolest mõttetu ja mõttetu, see kõik on täiesti mõttetu." 3 Mida saavutab inimene, kui ta kogu elu vaevleb ja vaevleb? 4 Põlvkonnad tulevad ja lähevad, kuid maa ei muutu läbi aegade. 5 Päike tõuseb ja loojub, läbides oma rada taevas, et siis jälle samas kohas tõusta. 6 Tuul puhub lõunast, siis pöördub põhja poole, puhub siia ja sinna, pöördub ja pöördub ja ei lähe kuhugi. 7 Jõed voolavad merre, aga meri ei täitu. Vesi pöördub ikka ja jälle tagasi jõgede allikate juurde, et uuesti üles kerkida. 8 Kogu kõne on vaevaline. Midagi ei saa sõnadega täielikult väljendada. Silm ei saa kunagi piisavalt näha ja kõrv ei saa kunagi piisavalt kuulda. 9 Mis on olnud üks kord, tuleb ikka ja jälle, ja mis on tehtud üks kord, tehakse ikka ja jälle. Päikese all ei ole midagi uut. 10 Kas on tegelikult midagi, mille kohta võiks öelda: "Midagi sellist pole kunagi varem olnud!"? Ei, kõike on juba ammu varem tehtud. 11 Me oleme lihtsalt unustanud, mis siis juhtus. Ja mõne aasta pärast ei mäleta inimesed enam seda, mida me praegu teeme.

Need on algavad salmid ja need kõlavad juba üsna masendavalt. Vanemates piiblitõlgetes on algus tõlgitud kui "Kõik on tühiasi", mida tänapäeval vaevalt keegi mõistab.

Tänapäevaselt öeldes ütleksite ilmselt: "See kõik on asjata...".

Põlvkonnad tulevad ja lähevad, kuid maa ei muutu. Tänapäeval saame seda veidi rohkem katki.

Päike, tuul, vihm on alati sama, midagi ei muutu. Noh, tundub, et asjad muutuvad kliimamuutuste tõttu, kuid seda ei pea jutlustaja siinkohal silmas. Ka ilmal ei ole sihtkohta. Inimene ei jõua kunagi eesmärgini, sest ta ei suuda kunagi kõike haarata.

Ja mis oli, see tuleb ikka ja jälle, midagi uut ei ole päikese all. Ja kui me usume, et midagi uut on olemas, siis oleme lihtsalt unustanud, et see on olnud olemas ka varem.

Ei, see ei ole tõsi. See kõik ei ole asjata.

Näide 1. Korintlastele 3:11-15; NL

11 Sest keegi ei saa panna muud alust kui seda, mis on juba pandud - Jeesus Kristus. 12 Kes sellele vundamendile ehitab, võib kasutada kulda, hõbedat, kalliskive, puitu, heina või õlgi. 13 Kohtupäeval peab igaühe töö end tulekahjus tõestama. Tuli näitab ehitise kvaliteeti. 14 Kui see peab tulele vastu, saab selle ehitaja tasu. 15 Kui aga tema töö põleb ära, siis saab ta valusat kahju. Ta ise pääseb küll, kuid ainult nii, et ta pääseb napilt tulest.

Kui me kõnnime koos Jeesusega, mõjutab meie elu isegi igavikku. Nii et kõik ei ole mõttetu ja mõttetu ja see, mida sa Jeesuse heaks teed, on ka väärt. Kahjuks ei näe sa sageli tasu maa peal, sa ilmselt tunned end mõnikord nagu Saalomon ja mõtled tõesti pimedatel tundidel: kõik on asjata.

Kuid nagu ülaltoodud piiblitekst näitab, ja see on vaid üks paljudest, ei ole asjata kõndida koos Jeesusega Kristusega.

Samuti ei vasta tõele väide, et inimesed ei suuda midagi täielikult mõista, ei saa kunagi piisavalt näha ega piisavalt kuulda. Kui te aga mõistate seda väidet nii, et alati saab rohkem õppida ja kunagi ei saa sellega valmis, siis ma leian, et see on siin maa peal väga positiivne. Ma arvan, et õppimine on hea asi.

Kuid ma usun, et see väide läheb kaugemale pelgalt teadmisest. Kui te otsite pidevalt rahu ja rahulolu ega leia seda, siis võib elu muutuda väga frustreerivaks.

Kuid see ei pea olema nii. Vaadakem 1. Korintlastele 13:12; NL

Praegu näeme asju veel ebatäiuslikult, nagu hägune peegel, kuid siis tunneme kõik täiesti selgelt ära. Kõik, mida ma praegu tean, on ebatäielik, kuid siis tunnen ma kõik ära nii, nagu Jumal mind juba tunneb.

Täieliku selgusega äratundmine, nii nagu mind on tunnustatud, on meile, kristlastele, ette nähtud.

Need kaks Uue Testamendi lõiku, mida ma tsiteerisin (ja neid on veel palju), viivad pisut vastuollu Saalomoni väitega: "Ei ole midagi uut päikese all".

Võib-olla siis mitte, aga siis tuli Jumal Jeesuses Kristuses maa peale ja suri meie pattude eest ning see oli tõesti midagi uut. Seda ei olnud varem kunagi juhtunud.

Ja meie, inimesed, võime ka isiklikult midagi uut kogeda. Hesekiel 36, 26; NL on prohvetlikult kuulutatud Iisraeli rahvale:

26 Ja ma annan teile uue südame ja annan teile uue vaimu. Ma võtan teie kehast välja kivisüdame ja annan teile lihasüdame.

Ja see uus süda on olemas ka meie jaoks, tänased inimesed, kui me peame kinni Johannese 1, 12.13; NL:

12 Aga kõigile, kes teda vastu võtsid ja tema nime uskusid, andis ta õiguse saada Jumala lasteks. 13 Nad ei saanud selleks ei põlvnemise ega inimlike pingutuste ega kavatsuste kaudu, vaid see uus elu tuleb Jumalalt.

Ja kui meil on see uus elu, siis tõstetakse meid üles ja me näeme lava rahvahulga kohal, kui ma võin veel kord võtta selle pildi algusest.

Kuid see pilt on muidugi ainult ebatäielik. On ka see kestev aspekt, et elul on igavikulised tagajärjed. Sellest rääkisime juba alguses, et elu ei ole asjata.

Järgnevates osades vaatleb Saalomon tarkuse, naudingu ja töö teemasid väga põhimõtteliselt ja ma tahaksin teha sama ka järgnevalt. Me tuleme nende teemade juurde kampaania käigus ikka ja jälle tagasi ja käsitleme neid ka üksikasjalikumalt.

Tarkus on mõttetu

Liigume edasi tarkuse juurde (Koguja 2:12-15; NL):

12 Mina, õpetaja, olin kord Iisraeli kuningas ja valitsesin Jeruusalemmas. 13 Ma püüdsin uurida ja uurida asju oma mõistuse abil. Kõik mu püüdlused olid suunatud tarkuse poole, sest selle abil tahtsin teada saada, mis maailmas toimub: See on tüütu töö ja Jumal on selle inimestele peale pannud, et neid piinata. 14 Ma olen jälginud inimesi nende igapäevases tegevuses. See kõik on mõttetu ja on nagu püüda tuult kinni. 15 Mis on kõver, seda ei saa sirgeks teha, ja mida ei ole, seda ei saa arvestada.

See on huvitav. Ta ütleb siin tegelikult, et tarkus ei saa midagi muuta. Kas tarkus, head nõuanded, targad ütlused aitavad?

Saalomon läheb veel ühe võrra paremaks salmis 18:

18 Sest mida suurem on tarkus, seda suurem on heidutus, ja mida suurem on mõistmine, seda suurem on pettumus.

No mis kasu on kogu tarkusest, kõigest tarkusest ja kõigest mõistmisest, kui sa ei saa sellega midagi muuta? Aga kas sa tõesti saad midagi muuta? Kas kõverad asjad ei saa ikkagi sirgeks muutuda?

Me teame, et mõned kõverad inimesed, kes on otsustanud Jeesuse kasuks, on muutnud oma elu ja muutunud "sirgeks". Loomulikult juhtub see ka inimestega, kes ei ole Jeesusega teel. Ja me peaksime ka rõõmustama iga kõverate inimeste üle, kes ei ela enam kõverat elu, sest see muudab meie keskkonna ja meie elu turvalisemaks ja ilusamaks.

Aga kus on tarkuse piirid? Võib-olla tuleb meelde Roomlastele 1:20-23; NL:

20 Maailma loomisest saadik on inimesed näinud maad ja taevast ja kõike, mida Jumal on loonud, ja nad on selgelt ära tundnud teda, nähtamatut Jumalat, tema igavese väe ja jumaliku loomuse poolest. Seepärast ei ole neil mingit vabandust, et nad ei ole Jumalast teadnud. 21 Kuigi nad teadsid Jumalast, ei tahtnud nad teda kui Jumalat kummardada ega teda tänada. Selle asemel hakkasid nad Jumalast mõttetuid ideid kujundama ning nende meeled pimestusid ja läksid segadusse. 22 Väites, et nad on targad, muutusid nad rumaladeks. 23 Selle asemel, et kummardada kuulsusrikast, igavest Jumalat, kummardasid nad ebajumalaid, mis kujutasid riknevaid inimolendeid või linde, loomi ja madusid.

Loomulikult võivad ka targad ja intelligentsed inimesed end lolliks teha, eriti kui nad peavad oma tarkust absoluutseks.

Minu jaoks hõlmab see selliseid väljendeid nagu: "Keegi ei saa mulle midagi öelda, ma olen juba nii palju kogenud."

Usun, et tarkus on hea teenija, kui oled teadlik oma tarkuse piiridest, nagu öeldakse vihikus mainitud salmis (Koloslastele 4:5: NL):

Olge targad oma suhetes väliseesti inimestega ja kasutage võimalusi, mida Jumal teile annab!

Õigesti kasutatud tarkus on kasulik ja teeb elu lihtsamaks.

Nauding on mõttetu

Saalomoni järgmine katse käsitleda oma mõttetust, mida ta tunneb, kõlab väga moodsalt (Koguja 2, 1.2; NL):

1 Ma ütlesin endale: "Siis ma teen endale mugava elu ja naudin häid asju." Kuid ma mõistsin, et ka sellel ei ole mõtet. 2 "Naerda on mõttetu," ütlesin endale: "Mis mõte on olla õnnelik?"

Nii et esimene lause "Siis ma loome endale mugava elu ja naudin häid asju". kõlab nagu praegune reklaam või töö- ja eraelu tasakaal. Ja see ei olegi vale.

Kuid ta ei ole sellega rahul ja ta tõesti proovis kõike ja tal olid selleks ka vahendid (vrd. 10.11):

10 Kui mulle silma jäi midagi, mida ma tahtsin, siis võtsin selle. Ma ei keelanud endale ühtegi naudingut. Ja ma rõõmustasin kogu selle vaeva üle, millega olin vaeva näinud, mis oli justkui teisejärguline tasu minu pingutuste eest. 11 Aga kui ma uurisin kõike, mida olin oma kätega omandanud, ja võrdlesin seda pingutustega, mida olin teinud, sain aru, et see kõik oli mõttetu. See oli sama mõttetu kui püüda tuult püüda. Selles maailmas ei ole püsivat kasu.

Mida me naudingutelt ootame? Lõõgastust? Ajaviidet? Mõnedes kristlikes ringkondades on naudingut varem taunitud. Kristlased ei käinud kinos, nad ei käinud tantsimas ega teinud midagi muud lõbusat.

Sellega seoses tekkis põhimõtteline küsimus, kas kristlasel on üldse lubatud lõbutseda.

Ma tahaksin tsiteerida salmi, mis on ka brošüüris (1. Timoteuse 6:17; NL):

Ütle kõigile neile, kes on praeguses maailmas rikkad, et nad ei oleks uhked ja ei usaldaks oma raha, mis varsti kaob. Selle asemel peaksid nad usaldama elavat Jumalat, kes annab meile kõike, mida me vajame, külluses, et me saaksime seda nautida ja rõõmu tunda.

See salm näitab selgelt, et rõõm ja rõõm ei ole vale ja et küsimusele "Kas kristlane tohib lõbutseda?" tuleb loomulikult vastata "Jah".

Küsimus on naudingute õiges kategoriseerimises. Kui usaldad Jumalat, siis saame muidugi ka asju, mida nautida. Kui aga usaldad Jeesust, siis muutuvad ka teised asjad oluliseks, siis ei ole rõõm enam tee rahuloluni, nagu Saalomon seda proovis, vaid mõnusaks aksessuaariks lahkest Jumalast.

Ma ei tea, mis Saalomoniga tema elu jooksul juhtus, kuid me ei leia jutlustajast ühtegi salmi, kus Saalomon väljendaks, et ta usaldab Jumalat. Ei esine ka sõna "usk", mis on Piiblis sageli usalduse sünonüümiks.

Niisiis otsib Saalomon igaveseid vastuseid naudingutest, kuid see on nagu tuulest saamine. See libiseb läbi sõrmede, see on kasutu.

Töö on mõttetu

Liigume viimase punkti juurde, mis on töö.

On üks vana leinasõna:

Ainult töö oli sinu elu,
sa ei mõelnud kunagi iseendale,
vaid püüdsid omaenda poole
oli sinu kohus.

Jube jube, kas pole?

Evangelist Wilhelm Busch kommenteeris kord seda leina, öeldes, et see on pigem leinasõna hobuse kui inimese kohta. Siiski võib olla vajalik selgitada noorematele inimestele, et minevikus ei olnud hobused tavaliselt hellitatud lemmikloomad, mille eest nende omanikud (minu kogemuse kohaselt enamasti naised) läksid võlgu, vaid olid tööloomad, kes olid terve päeva vankrite külge kinnitatud, pidid põllul künni tõmbama ja tegelikult lihtsalt töötasid. Nende hobuste jaoks oli töö kindlasti elu mõte, kuid neil polnud ka valikut.

17 Siis olin ma elu suhtes täiesti vastumeelne, sest see kõik on nii mõttetu, nagu püüaks inimene tuult püüda. 18 Ma vihkasin pingutusi, mida olin teinud, et midagi saavutada - ma pean ju kõik oma järeltulijale jätma! 19 Ja kes teab, kas ta on tark või rumal? Ometi kuulub kõik, mis ma olen tarkuse ja raske tööga omandanud, talle. See on nii mõttetu! 20 Ma olin peaaegu meeleheitel, kui mõtlesin kogu sellele vaevale ja tööle, mida ma siin maa peal olin teinud. 21 Sest see on nii: inimene vaevleb, pühendab tarkust, tarkust ja kõiki oma oskusi, et midagi saavutada, aga siis peab ta kõik saavutatu jätma kellelegi, kes pole selle nimel midagi teinud. See on täiesti mõttetu ja ebaõiglane.

Siin on see jälle, mitte-jäämine. Milleks te vaeva näete, kui sellest ei tule lõpuks midagi välja?

Hobuste jaoks polnud ka palju, nad läksid pärast seda, kui nad olid lõpetanud, nokitsema.

Kui te tahate tööga saavutada eneseteostust, siis jõuate loomulikult oma piirini. Teatud määral täitumine on muidugi normaalne. Kui olete midagi teinud, annab see teile teatud rahulolu. Kui ma olen oma töökojas midagi kokku pannud, jooksen loomulikult oma naise juurde ja kiidan: "Vaata, mida ma tegin."

Kuid see ei anna tõelist täitumist. Töö saab olla ainult teenija, nagu kirjeldab Paulus Apostlite teod 20:35; NL:

35 Ma olen alati olnud teile eeskujuks, kuidas saab vaeseid aidata raske tööga. Pidage meeles Issanda Jeesuse sõnu: "Andmises on rohkem õnne kui saamises"."

Töö annab sulle vahendid teiste aitamiseks. See annab teile vahendid ellujäämiseks ja muidugi ka natuke rõõmu.

Ja eriti kui selle töö tasu aitab otseselt või kaudselt kaasa Jumala kuningriigile, ei olnud see mõttetu ja asjata.

Kokkuvõte

Ma tulen lõpuni: