Sissejuhatus
Mind on juba mõnda aega huvitanud "tulemüüri" või alternatiivselt "punaste joonte" teema. Mõlemad teemad on kuidagi seotud.
Olin seda eelmisel jumalateenistuse proovil maininud ja kohe järgnes kümneminutiline arutelu meie jumalateenistusrühma kahe osaleja vahel, ilma et ma oleksin sellest midagi muud öelnud.
See tähendab, et see teema liigutab inimesi kuidagi ja ei ole seega kõige halvem jutluse teema.
Poliitilises meedias kuuleb praegu palju sõna "tulemüür". Eesmärk on distantseeruda AfD-st, nagu te kahtlemata olete meediast lugenud ja kuulnud.
Tuletõkkesein on sõna otseses mõttes sein, mis on eriti tulekindel ja takistab seega tule levikut. Seintele ja ka ustele on olemas nn tulepüsivusklassid. Vähemalt siis, kui me omal ajal ehitasime, kehtis reegel, et kahe eraldi eluruumi vahelised seinad pidid olema tulekindlusklassiga F90, st need pidid tulekahjule vastu pidama 90 minutit.
"Tulemüürid" on olemas ka infotehnoloogias, kus neid nimetatakse "tulemüürideks" ja nende eesmärk on takistada pahavara sattumist arvutisse või olemasoleva pahavara väljumist arvutist.
Aga see on vaid kõrvalmärkus...
Sellest räägitakse praegu poliitikas palju. Näiteks nõuavad paljud, et CDU säilitaks tulemüüri AfD vastu. Paljud kardavad, et paremäärmuslikud ideed muutuvad ühiskondlikult vastuvõetavaks, kui nad teevad koostööd AfD-ga. Ma saan sellest aru ja ka mina lükkan AfD tagasi, ma vaatasin nende programmi juba ammu ja ma ei pea sellest suurt midagi. Aga see ei ole oluline, mida ma poliitiliselt arvan, ma tahan lihtsalt seda terminit tutvustada.
"Punased jooned" on midagi "tulemüüri" sarnast. Kus on minu jaoks piir?
Näide Luther
Selle kohta leiame huvitava näite kiriku ajaloost: Martin Luther. Vikipeedia artikkel Lutheri kohta (https://de.wikipedia.org/wiki/Luther) kirjeldab, et tal oli tollal täielikud probleemid pattude tunnistamise ja andeksandmise müügiga. Tolleaegse õpetuse kohaselt tuli usutunnistuses näidata tõelist, kõikehõlmavat meeleparandust ja pärast pattude tunnistamist teha rahulolu või heastust, mida osaliselt tehti ka andestuskirjade ostmisega.
Luther ei suutnud sellega leppida. Ta oli arvamusel, et ükski inimene ei saa tunda sellist kõikehõlmavat meeleparandust, vaid et patune inimene peaks pöörduma ainult Jeesuse Kristuse ohvrile.
Ta eitas ka rahulolu või heastamist, sest ta uskus, et õigeksmõistmine saab tulla ainult armust.
Rooma 1:17; LUT üle mõtiskledes sai ta sellest aru:
See piiblisalm viis ta oma uue arusaama Pühakirja kohta: Jumala igavene õiglus on puhas armuand, mis antakse inimesele ainult usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ükski isiklik jõupingutus ei saa seda annet sundida. Isegi usk, kingitud armu vastuvõtmine, ei ole inimlikult võimalik töö
Üksnes armu kaudu oli Lutherile nii-öelda tulemüür, mille taha ta enam tagasi tõmbuda ei saanud. Siis mõisteti ta hukka, kuid mõned vürstid kaitsesid teda, ja nii sündis protestantlik kirik.
Alguses toimus see arutelu akadeemilistes ringkondades ladina keeles. Eriti indulgentside arutelu oli esialgu arusaadav vaid erialasele kuulajaskonnale. Seejärel kirjutas Luther "Ettekande andeksandmisest ja armust" saksa keeles, muutes Lutheri arusaamad kättesaadavaks ka mitteteadlastele.
Kuidas tundub selline arutelu tänapäeval? Kirikud on üldiselt surve all. Kas ei oleks parem kokku hoida, kui vaielda?
Reformatsioon ei olnud ainus kiriku lõhenemine. Kõige tuntum oli õigeusu ja katoliiklaste lahkuminek 1054. aastal.
Esimese baptistide koguduse Inglismaal asutas samuti Thomas Helwys, kes oli anglikaani kirikule selja pööranud. See oli seotud näiteks anglikaani kiriku ristimisõpetusega.
Kas sellistel aruteludel õpetamise üle on tänapäeval veel mõtet?
Kuidas on lood doktriiniliste piiride või tulemüüridega, nagu need, mida Luther sõnastas? "Siin ma seisan, ma ei saa muud teha." on ütlus, mida Lutherile omistatakse kui tema lõppsõnu Wormi riigipäeval. Teadlased ei ole üksmeelel selles, kas ta tõesti ütles seda; tõenäoliselt ei käitunud ta nii solvavalt, nagu teda sageli kujutatakse, kuid ta ei saanud tõesti midagi teha.
Keskmise kodaniku jaoks, kes on kirikust kaugel, võivad sellised arutelud kõlada pigem nagu Lutheri aegne ladina keel.
Kuid minu usu jaoks ja ma väidan, et ka meie usu jaoks siin koguduses on Lutheri arusaam õiglusest usu kaudu väga keskne. Me ei saa sellest tagasi minna. See on minu jaoks sisuliselt punane joon.
Punane joon Piiblis
Piiblist leiame ka mõned silmatorkavad avaldused selles suunas, nt Jeesus Kristus ütleb Luuka 11, 23; NL
Lutheri tõlkes kõlab see nii:
Jeesus kutsub siin selgelt üles otsustama. Ei ole olemas sellist asja nagu neutraalne.
Midagi sarnast öeldakse Jeesuse Kristuse kohta Apostlite teod 4, 12; NL:
Puhtalt õpetuslikust vaatepunktist peaks see olema meie punane joon, meie tulemüür. Pääste on ainult Jeesuses Kristuses, ilma Jeesus Kristuseta ei ole meie kristlusel, meie kirikul, mingit mõtet.
Punased jooned kristlikus praktikas
Mis on sellel kõigel siis pistmist praktilise kristliku eluga?
Mõned inimesed võivad kokku tõmbuda, kui ma seda nii karmilt väljendan, ja kardavad, et ma teen nüüd mingi piiritlemise avalduse teiste suhtes.
Ma tahaksin vaadata lõiku Markuse 9, 38-41; NL:
See tekst näib olevat veidi vastuolus sellega, mida ma varem ütlesin. Nii et ilmselt ei ole tegemist teiste kristlaste üle kohut mõistmisega.
Jüngrid kurdavad: "Ta ei kuulu meile, ta ei ole baptistlikuks tunnistatud, ta ei tee kindlasti kõike õigesti."
Me ei pea mõistma kohut ega hindama teiste usku. Ma arvan, et see selgub siinsest tekstist.
Me võime olla koos Jeesusega teel, kuid me oleme ikka veel õppijad. Seda suhtumist kirjeldab ilusti Apostlite teod 17:11; Uus Testament:
See tõlge "kallutatud" on huvitav. Me ei tohi kunagi kaotada seda õppija perspektiivi, ükskõik kui vanad me ka ei oleks. Eelkõige peame alati meeles pidama, et ka teisel inimesel võib olla õigus.
Selles ei ole öeldud, kuidas tessalooniklased sel ajal käitusid. Võib-olla olid nad Pauluse suhtes skeptilised. "Ära räägi mulle midagi, ma juba tean seda kõike" või midagi sarnast.
See näib nüüd olevat vastuolus varasemate väidetega tulemüüride ja punaste joonte kohta, kuid see on kuidagi seotud.
Luther kuulus kirikusse ja oli mungana tegelikult kohustatud toetama seda õpetust, mida ta tunnistas valeks. Ja ta pidi võtma seisukoha ja tegema järeldused.
Tänapäeval tundub, et meilt nõutakse üha rohkem ja rohkem seisukohti. Näiteks, kas me oleme paremäärmusluse vastu, kas me pooldame energia üleminekut? Loomulikult (noh, mina olen). Mida me arvame Ukraina sõjast? Mida me arvame vaktsineerimisest? jne. Ja kasvav polariseerumine võib muuta oma arvamuse väljendamise üha raskemaks, sõltuvalt sellest, kus sa seisad. Mulle isiklikult on paljud asjad iseenesestmõistetavad, aga nii on ka teistel.
Aga jätame poliitilised küsimused kõrvale.
Pääste on ainult Jeesuses Kristuses. Ja me oleme Jumala ees õigustatud ainult usu kaudu Jeesuse ohvrisse. See on meie tulemüür, meie punane joon, millest me ei saa minna tagasi, nagu ka Luther ei saanud.
Pärimuse järgi tundus Luther üsna ettevaatlik, värisev ja kõhklev, st noor Luther. Vanemaks saades muutus Luther veidi otsekohesemaks, kuid see on juba teine teema.
Ja selline käitumine vastab ka umbes sellele, milline oli kristlaste käitumine Bereas: Õppinud ja mitte eelarvamustega.
Nii et hoidkem järjekindlalt kinni Jeesusest Kristusest, pattude andeksandmisest, õiglusest usu kaudu ja jäägem alandlikeks õppijateks teel, ka teiste suhtes.
Kokkuvõte
Lubage mul teha kokkuvõte:
- Täna mõtlesime tulemüüridest ja punastest joontest.
- Luther kuulus kirikusse ja ei saanud enam toetada seda, mida ta tunnistas valeõpetuseks. Ta lihtsalt ei saanud teisiti teha.
- Jeesus kui ainus tee, õiglus ja elu pattude andeksandmise kaudu on Piibli järgi kristlase jaoks vaieldamatu.
- Me ei pea teiste üle kohut mõistma, me oleme oma teel, loodetavasti mitte eelarvamustega, vaid alandlike õppijatena.