Vabadus vs. reeglid?

Sa ei saa teha, mida iganes sa tahad...

Jumalateenistus, , , Kreuzkirche Leichlingen, rohkem...

automaatselt tõlgitud

Sissejuhatus (Peter)

Hiljuti olid Euroopa Parlamendi valimised ja kõikjal olid valimisplakatid.

Enamiku neist puhul oli mul kuidagi tunne, et Saksa valimiskampaania sisupuudus on jõudnud uuele tasemele.

Kuid üks FDP valimisplakat jäi mulle meelde:

Euroopa õitseb vabadusest. Mitte direktiividest
.

See loosung kummitas mind tegelikult natuke, aga mitte sellepärast, et ma arvan, et FDP on suurepärane, vaid pigem sellepärast, et ma leian, et selles loosungis on midagi valesti, aga ma ei oska täpselt seletada, mida.

Plakati koopiakirjutaja võis isegi oma eesmärgi saavutada, sest vähemalt see loosung ei kadunud ebaoluliste valimiskampaanialausete pilve.

Mõne aja möödudes oli see loosung minu mälus lühenenud "Vabadus suuniste asemel" ja alles siis, kui ma seda jutlust ette valmistades uuesti üles otsisin, sattusin taas algse loosungi peale.

Vabadus ja suunised, kas see on vastuolu?

Mis on suunised? Esimene asi, millele ma selle sõna kuuldes mõtlesin, oli minu töö.

On olemas suunised, mida te järgite, sest need on osutunud kasulikuks. Meil on selle jaoks olemas kena ingliskeelne termin "best practice". Mõned probleemid lahendatakse teatud viisil, sest see on lihtsalt mõistlik. Selliseid "parimaid tavasid" on igas ametis, olgu see siis käsitöö, hoolduse, programmeerimise, halduse jne. puhul. Paljude probleemide puhul võib alati uuesti ja uuesti mõelda optimaalse lahenduse peale, kuid enamasti on olemas mingi järeleproovitud protseduur, mida tavaliselt järgitakse. Ja see on muidugi mõistlik.

On olemas ka siduvad suunised, mida ilmselt parem kirjeldada kui reegleid. Näiteks tuleb järgida liikluseeskirju. Ka tööl on reeglid, mis on kohustuslikud. Siia kuuluvad ka standardid, näiteks normid, mida tootjad peavad järgima ja mille raames saavad tootedisainerid end välja lasta. See kõlab minu jaoks mõistlikult ja ma arvan, et see ongi see, mis mind selle FDP loosungi juures häiris.

Millised on veel suunised või reeglid?

Millist rolli mängivad reeglid meie kui kristlaste elus? On üsna palju inimesi, kes usuvad, et Piibel on lihtsalt seaduste raamat, mis on täis reegleid, ja et kristlane veedab oma elu püüdes mitte ühtegi reeglit rikkuda.

Me teame, et see ei ole nii, ja täna tahaksime koos teiega lähemalt uurida seda näilist vastuolu reeglite ja vabaduse vahel.

Reeglite tähistamine: Ptk 119 (Peetrus)

Alustame reeglitest. Piiblis on üks psalm, Psalm 119, mis on kaugelt kõige pikem raamat Piiblis. Selles psalmis on 176 salmi.

Tavaliselt kirjeldatakse seda kui ülistuslaulu Jumala sõnale. Seal on sellised tuntud salmid nagu (Psalm 119, 105; NL):

Sinu sõna on lamp mu jalgadele ja valgus mu teele.

Kuid enamik salme keskendub vähem Jumala sõnale üldiselt, vaid väga sageli seadustele ja käskudele, nt (Psalm 119, 73; NL):

Sina oled mind teinud ja loonud. Nüüd anna mulle taipamist, et ma kuuletuksin sinu käskudele.

või (Psalm 119, 92; NL):

Ilma sinu seadusest saadava rõõmuta oleksin ma oma viletsuses meeleheitel.

või järgnev salm (Psalm 119, 93; NL):

Sest nende kaudu oled sa andnud mulle uut rõõmu ja tervist.

Piiblis rõhutatakse seega tõepoolest seadusi ja reegleid?

Reeglid on iseenesest hea asi. Nad muudavad paljud asjad lihtsamaks, näiteks kooselu. Liiklusreeglid näiteks muudavad meie teedel sõitmise suhteliselt ohutuks. Suunised, nagu eespool mainitud "parimad tavad", aitavad teil kiiremini õppida mingit tegevust, sest te ei pea kõike nullist välja mõtlema.

Reeglid hoolitsevad sageli ülejäänu eest, nii et saate keskenduda olulistele asjadele.

Reeglid kui probleem? (Peeter.)

Nii et suunised ja reeglid ei ole halvad ja võivad olla väga kasulikud, kuid reeglitega tegelemine ei ole alati lihtne. Sageli võib nendega probleeme tekkida.

Reeglid kui päästeallikas?

Üks probleem on see, kui reegleid nähakse päästmise allikana.

Mõned inimesed võivad naiivselt arvata, et ma võin lihtsalt järgida kõiki Piibli käske ja siis ei saa minuga midagi juhtuda ja kõik on korras.

Sellist olukorda leiame Galaatlastele kirjas. Esialgu ei ole päris selge, milles probleem tegelikult seisneb. Aga Galaatlastele 2:16; NET ütleb:

Siiski teame, et ükski inimene ei saa Jumala ees seista, kui ta püüab seadust pidada. Ta saab seista ainult usu kaudu Kristusesse Jeesusesse. Ja sellepärast me oleme uskunud Kristuses Jeesuses, et me saaksime seista Jumala ees selle usu kaudu - ja mitte seaduse täitmisega. Keegi ei saa Jumala ees õigeks saada seadust järgides.

Reeglite järgimine ei päästa kedagi.

Järgnevas tekstis, Galaatlastele 3:1-7; NL, teeb ta selle veel kord selgeks:

1 Oo rumalad galatlased! Kes on teid niimoodi segadusse ajanud? Te tunnistasite nii selgelt, mida Kristuse surm meie jaoks tähendab, kui ma panin teie ette Jeesuse Kristuse, risti löödud! 2 Ütle mulle, kas te olete saanud Püha Vaimu seaduse järgimise kaudu? Muidugi mitte. Püha Vaim tuli teie peale pärast seda, kui te kuulsite Kristuse sõnumit ja uskusite. 3 Kas te tõesti ei mõista seda? Te olete hakanud elama elu koos Püha Vaimuga. Miks tahate nüüd äkki üritada seda omal jõul lõpule viia? 4 Te olete nii palju kogenud hea sõnumi kaudu. Kas see oleks pidanud olema asjata? Kas te tahate selle kõik nüüd minema visata? 5 Ma küsin teilt veel kord: Kas Jumal annab teile Püha Vaimu ja teeb teie seas imesid, sest te kuuletute Moosese seadusele? Või teeb ta seda sellepärast, et te usute sõnumit, mida te olete kuulnud Kristusest? 6 Sest nii oli ka Aabrahami puhul: "Aabraham uskus Jumalat, ja Jumal kuulutas ta õigeks tema usu tõttu." 7 Nii et Aabrahami tõelised lapsed on need, kes usuvad Jumalasse.

See oli Pauluse jaoks nii oluline, et ta läheb Galatiuse kirjas palju üksikasjalikumalt, kuid ma tahaksin selle kokku võtta järgmiselt:

Lihtsalt reeglite järgimine võib viia selleni, et tahame oma jõududega püüelda. Jumala lapsed on need, kes usuvad Jumalasse, mitte need, kes on tublid reeglite järgimises.

Siin ei ole reeglid enam kasulikud vahendid, vaid need on tõstetud millekski päästvaks.

Suhted ja reeglid (Peetrus)

Reeglitega kaasneb veel üks oht.

Vaatame Roomlastele 14:1-3; NL:

1 Võtke vastu see, kes on usus nõrk, ja ärge tülitsege temaga erimeelsuste pärast.2 Näiteks kui üks inimene arvab, et ta võib süüa kõike, siis teine hoidub lihast, sest tema südametunnistus keelab selle.3 See, kes arvab, et ta võib süüa kõike, ei tohiks halvustavalt vaadata sellele, kes ei söö kõike. Ja need, kes väldivad teatud toiduaineid, ei tohiks kohut mõista nende üle, kes söövad kõike, sest Jumal on nad heaks kiitnud.

Igaühel on oma reeglid. Üks ütleb, et kõike võib süüa ja teeb seda, teine ütleb, et minu südametunnistus keelab mul liha süüa. Taimetoitlus selles piibellikus perioodis tuleneb ilmselt sellest, et suur osa lihast, mida sai osta, pärines paganlike ohvriloomade ohvritalituste käigus ja paljud kristlased ei tahtnud seetõttu seda süüa.

On huvitav, et siin ei ole mingit arutelu selle üle, kellel on õigus. Objektiivselt võttes on õigus esimesel. Markus 7, 19; NL Jeesus Kristus ütleb:

"Toit ei puutu tema südamega kokku, vaid läbib ainult mao ja siis eritub." See tähendab, et "toit ei puutu tema südamega kokku, vaid läbib ainult mao ja siis eritub. Jeesus kuulutas seega igasuguse toidu lubatuks.

Kuid see ei ole siinkohal oluline. Tekst Roomlastele 14. peatükist jätkub niimoodi:

4 Kes sa oled, et mõistad kohut Jumala sulase üle? Ta on vastutav Issanda ees, nii et jätke tema käitumise üle otsustamine Jumala hooleks. Issandal on vägi teda aidata, et ta teeks seda, mis on õige.5 Sama kehtib kellegi kohta, kes peab teatud päevi pühamaks kui teisi, samas kui kellegi teise jaoks on kõik päevad võrdselt olulised. Aga oluline on, et igaüks on veendunud selles, mida ta arvab!6 Kes valib Issanda kummardamiseks erilise päeva, tahab sellega teda austada. Ja kes sööb kõike eranditult, teeb seda Issanda auks, sest ta tänab Jumalat toidu eest. Ja kes kõike ei söö, tahab ka sellega Issandat rõõmustada ja teda tänada.7 Sest me ei ole iseenda omad, kas me elame või sureme.8 Kui me elame, siis elame, et Issandale meeldida, ja kui me sureme, siis sureme, et olla koos Issandaga. Kas me elame või sureme: Me kuulume Issandale.

Kindlasti on küsimusi, kus me peame maadlema selle üle, mis on õige. Me kuulsime seda varem galaatlaste näitel, et usk Jeesusesse Kristusesse on õige tee ja mitte seaduste järgimine viib sihile.

Kuid tundub, et on palju reegleid, kus Jumal tuleb üsna hästi toime erinevate arusaamadega. Nagu äsja mainitud, peavad paljud kristlased mõningaid päevi eriliseks: jõulud, lihavõtted, suur reede, nelipüha ja teisi mitte. Kirikuaasta ei kehti tegelikult kõigi kristlaste kohta.

Minu jaoks ei ole aga see punkt selles tekstis määrav, vaid me elame, väga moodsalt tõlgituna siin, et Jumalale meeldida. Ja Jumalat ei näi huvitavat, mida me sööme või kas me tähistame mingeid erilisi pühi. Aga meile isiklikult on see oluline ja see on okei.

Roomlastele 14, 12-15; NL

12 Jah, igaüks meist peab isiklikult vastama Jumala ees. 13 Seepärast ärge mõistke enam üksteise üle kohut, vaid elage nii, et te ei takistaks kedagi ega viiks kedagi kõrvale Jumala teelt. 14 Ma tean ja olen veendunud Issanda Jeesuse kaudu, et miski, mida Jumal on loonud, ei ole roojane. Ainult siis, kui keegi arvab, et see on roojane, on see roojane. 15 Ja kui see, mida te sööte, koormab kellegi teise südametunnistust, siis te ei tegutse armastusest, kui te seda ikkagi teete. Ära lase, et see jõuaks selleni, et keegi teine, kelle eest Kristus suri, saab sinu käitumise tõttu halvasti kannatada.

Sinu ja minu reeglitest tähtsam on see, et me ei kahjustaks teisi. Meie ligimese hüvang tuleb alati reeglitest ettepoole.

Järgnevad salmid võtavad selle ilusti kokku (Roomlastele 14:16-17; NL):

16 See, mis on teile Jumalalt antud, on hea ja seda ei tohi halvaks teha.17 Sest Jumala kuningriigis ei ole oluline, mida te sööte või joote, vaid see, et te elate õiglase elu ja rahu ja rõõmu Pühas Vaimus.

Õigluse, rahu ja rõõmu elu Pühas Vaimus on see, mis loeb, mitte reeglid. Reeglid võivad olla ja peaksid olema ainult kasulikud vahendid, mis aitavad sellele kaasa.

Peale reeglite... (Mathis)

Roomlastele 14 on sarnane järgmine näide:

Täiskasvanu kõnnib jalakäijate ülekäigurajale. Liiklusvalgustus on punane, kuid tänav on tühi; kilomeetrite kaugusel ei ole näha ega kuulda ühtegi autot. Täiskasvanu otsustab punast tuld eirata ja läheb üle tee.

Kujutage ette, et laps, kes on äsja õppinud põhilisi liiklusreegleid, jookseb sama valgusfoori poole. Kas ta peaks peatuma või minema? Tõenäoliselt peaks ta rakendama õpitud reeglit ja peatuma.

Kuid miks võib täiskasvanu selles olukorras reeglit eirata?

Peamine erinevus lapse ja täiskasvanu vahel selles näites on see, et täiskasvanu teab, milleks on olemas reegel: et vältida üle sõitmist.

Täiskasvanu teab, et selle reegli eesmärk on täidetud, kui kõnnite, ilma et te ennast või teisi ohtu seaksite; ta oskab oma kogemuse tõttu paremini hinnata liiklusolukorda ja tee ületamisega täidab ta reegli eesmärki, ilma et ta ise reeglit järgiks. Kas nüüd oleks hea, kui täiskasvanu üritaks lapsele selgitada, et mõnikord võib ka punase peale kõndida? Kas laps ei oleks natuke ülekoormatud, kui ta peaks iga kord ise liiklusolukorda hindama? Ja võib-olla segaduses, sest reegel, mis peaks olema nende ohutuse jaoks nii oluline, äkki enam ei kehti?

Oleks oht, et nad hakkaksid lihtsalt ise otsustama, millal nad tahavad punase tulega üle sõita ja millal mitte.

Nii nagu reeglit "punase tule puhul peatu ja rohelise tule puhul mine" võib kokku võtta kui "ära sea ennast ja teisi ohtu, kui ületad teed", võiks kogu liikluseeskirja kokku võtta järgmiselt: "Ära pane ennast ja teisi ohtu, kui ületad teed", võiks kogu liikluseeskirja kokku võtta järgmiselt:

Käituge nii, et ei juhtuks õnnetusi ja kõik jõuaksid õigel ajal sinna, kuhu nad peavad minema
.

Kui kõik seda järgiksid, ei juhtuks enam ühtegi õnnetust.

Aga me oleme ainult inimesed ja ei tea, kes peab kuhu ja millal minema või mida teine kavatseb järgmisena teha ja kuidas käituda, et kõik sujuks tõrgeteta.

Meil oleks vaja mingisugust "SuperGPSi", mis teab kõiki neid asju ja ütleb meile alati, kuidas kõige paremini käituda. Peaksime lihtsalt järgima selle juhiseid ja usaldama, et kõik läheb hästi.

Sellist seadet aga ei ole olemas, mistõttu on meil ikkagi vaja StVo't.

Nii nagu ma just kokku võtsin StVo reeglid, võttis ka Jeesus VT seadused UT-s kokku: "Armasta Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast". Ka Paulus ütleb seda Rm 13:10:

Armastus ei tee ligimese vastu midagi halba. Seepärast täidab armastus kogu seadust.

Kui me ainult kõik armastaksime üksteist, ei oleks enam tüli ega vihkamist. Kõlab küllaltki lihtsalt, kuid nagu liiklusnäitena, ei saa see toimida ilma "SuperGPS-ita".

Kuid Jumalal on meie jaoks lahendus: (kõigest) Hesekiel 36:26.27 Vanas Testamendis:

26 Ma annan teile uue südame ja uue vaimu: Ma võtan kivistunud südame su rinnast välja ja annan sulle selle asemele elava südame. 27 Ma panen oma Vaimu teie sisse ja panen teid kuuletuma mu seadustele ja pidama mu seadusi.

Siin on see! See on meie "SuperGPS"! Kui me elame ühenduses Jeesusega ja lubame Jumalal anda meile uue südame ja uue vaimu, siis võime me Püha Vaimuga täidetud otsuseid teha, ilma et peaksime kinni pidama Piibli konkreetsetest tegutsemisreeglitest.

Me võime siis lahkuda lapse rollist, kes järgib reegleid, sest tal ei ole muid norme, ja võtta täiskasvanu rolli, kes teab, mida ta teeb, ja suudab vastutustundlikult tegutseda.

Lühidalt öeldes võimaldab Jumala Püha Vaim meil täita seadust, ilma et peaksime Piibli seadusi järgima.

Kokkuvõte

Võtame kokku: