Huvide ühendus? Assamblee? Kogukond?

Koht, kus sa kohtud Jumalaga: Mida teeb see meie koosolemisega?

Jumalateenistus, , , Kreuzkirche Leichlingen, rohkem...

automaatselt tõlgitud

Sissejuhatus

Mida tähendab "kogukond" tegelikult? Mis eristab meid ühingust või huvikogukonnast?

Sõna "kirik" tuleb kreeka keelest "ekklēsía" ja tähendab sõna-sõnalt "kutsutud [kogudus]".

Väljastpoolt vaadates võib siinne jumalateenistus tunduda tõesti nagu kogunemine, kus inimesed kohtuvad, laulavad ja kuulavad kõnet.

Esmapilgul võiks see sama hästi toimuda ka ühingus või huviringis.

On ka kirikuid, mis nimetavad end "kogudusteks". Selle mõte seisneb selles, et see on koht, kuhu Jumal on kutsunud kokku ümbruskonna kristlasi.

Mulle isiklikult meeldib termin "kogudus" rohkem, sest see tundub mulle siduvam kui sõna "kogudus". Aga see on pigem maitse küsimus.

Nüüd tahaksin koos teiega vaadata ühte piibliteksti, kus selgub erinevus kiriku ja ühingu või huviringi vahel.

Vaba juurdepääs Jumalale

See ei ole lihtne tekst, kuid see teeb selgeks kiriku erilise olemuse. Mõned kirjeldatud kujundid on pärit Vanast Testamendist.

Ma lugesin Heebrealastele 10, 19-23; NEÜ

19 Nii et nüüd on meil, vennad ja õed, vaba ja takistamatu juurdepääs tõelisele pühakojale. Jeesus on selle oma vere kaudu avanud. 20 Ja oma ihu kaudu on ta meile sillutanud uue tee elule - nii-öelda läbi eesriide "templis". 21 Meil on ka ülempreester, kellele allub kogu Jumala maja. 22 Seepärast lähme "Jumalale" siira südamega, täis usaldust ja kindlustunnet. Meie südamed on piserdatud 'Kristuse verega'. See tähendab, et ka meie südametunnistus on puhastatud ja meie ihu on pestud puhastusvettega. 23 Hoidkem vankumatult kinni lootusest, mida me tunnistame. Sest Jumalale võib loota; ta hoiab, mida ta on lubanud.

Meil on vaba juurdepääs Jumalale. Ma usun, et see on kiriku kõige olulisem eripära.

Lühidalt öeldes: siin kasutatakse Vana Testamendi religioosset rituaali tänase reaalsuse kujundina. Lugesin kunagi kusagilt, et Vana Testament on Jumala pildiraamat, sest Uue Testamendi reaalsus on seletatav piltlikult nende lugude ja teiste reaalselt toimunud tekstide abil.

Esiteks räägitakse "tõelisest pühakojast". See viitab vanas templis asuvale alale, mida nimetati Pühimaks. See koht sümboliseeris Jumala erilist kohalolekut ja ülempreester tohtis sinna siseneda ainult kord aastas.

See püha oli eraldatud kardinaga.

Need keerulised, sümboolsed tegevused Vanas Testamendis peaksid samuti selgeks tegema, et patune inimene ei saa nii lihtsalt Jumalale läheneda.

Tekstis, mida me just lugesime, öeldakse, et Jeesus sillutas oma kehaga, st oma surmaga, uue tee elule läbi templi eesriide.

Jeesuse kaudu on meil vaba juurdepääs Jumalale.

Seejärel mainitakse Kristuse verd kaks korda:

Meie südamed on piserdatud Kristuse verega.

See võib kõlada veidi kummaliselt, kuid võite kujutleda seda nii, nagu seisaksite risti all, millel Jeesus sureb. Ta sureb veritsedes ja võtab seega teie patud ära. Ja ainult siis, kui te seisate selle risti all, piltlikult öeldes, kogete selle vere mõju, pattude andeksandmist.

Me ei vaja enam ülempreestrit, st vahendajat Jumala ja meie vahel. Ma läheksin veelgi kaugemale ja ütleksin, et iga ülempreester tänapäeval, olenemata religioonist, on ainult väga ebatäiuslik kujutis tõelisest ülempreestrist Jeesusest Kristusest. Kuid me ei vaja enam niikuinii inimlikku vahendajat, sest nagu juba mainitud, on Jeesus teinud tee Jumala juurde vabaks.

Praktiline mõju

Esmapilgul tundub see kõik üsna teoreetiline, kuid piiblitekst kirjeldab ka praktilisi tagajärgi.

"uus eluviis": koos Jeesusega võib meie elu olla elamist väärt, elu, mis on küll tõusude ja mõnikord ka mõõnadega, kuid millel on mõte ja eesmärk. Sest Jeesus on elu.

"siiras süda täis usaldust ja kindlustunnet": Jumal võib meid muuta, et me õpiksime siirust üha enam ja enam. Me võime saada usaldust ja usaldust. Te peate mõtlema, kas te seda üldse tahate, aga ma usun, et igaüks igatseb seda.

"südametunnistus vabaneb": ühelt poolt vabaned oma süütundest Jumala ees, teiselt poolt aitab Jumal sul ka oma ligimestega asjad korda ajada. Loomulikult ei ole see alati lihtne, kuid te asute teele, et oma südametunnistust koormata.

Ja siis on lootust, sest te võite loota Jumalale. Ta peab seda, mida ta on lubanud. Lootus võib olla väga tervendav asi.

Jumal on seal

Nüüd võite küsida: mis on sellel pistmist kirikuga? See puudutab ainult isiklikku usku.

Igas piibliteksti lauses kasutatakse sõna "meie" või "meid". Ühest küljest on see vaba juurdepääs Jumalale väga isiklik, kuid teisest küljest saame me koos Jumala ette tulla. Ja see ongi see, mis teeb koguduse.

See läheb isegi kaugemale (Matteuse 18:20; UT):

Sest kus kaks või kolm minu nimel kokku tulevad, seal olen mina nende keskel.

See tähendab, et mitte meie ei ole need, kes üheskoos tema poole teele asuvad, vaid et tema on seal, kui me tema nimel koguneme. Jeesus Kristus on täna siin.

Ma arvan, et seda peab alati mõistma.

Religiooni all mõistetakse tavaliselt seda, et kusagil on mingi jumalus, keda tuleks otsida ja kellega tuleks ühendust võtta mõne rituaali, templi või preestri kaudu.

Kuid Jumal on saatnud Jeesuse Kristuse meie juurde ja tema ristisurma kaudu on ta avanud tee enda juurde ning Jumal ei oota, et me teda kutsuksime, vaid ta on kohal, kui me tema nimel koguneme.

Kirik tähendab: Jumal on seal.

Pöörake üksteisele tähelepanu

Me võime sellele loota, nagu selgitab ka varem loetud salm Heebrealastele 10:23 (UT):

23 Hoidkem vankumatult lootust, mida me tunnistame. Sest Jumalale võib loota; ta peab oma lubadusi.

Kuid see tekst läheb veelgi kaugemale (Heebrealastele 10, 24.25; Uus Testament):

24 Ja arvestagem üksteisega ning innustagem üksteist armastusele ja headele tegudele.25 Seepärast on oluline, et me ei jätaks oma koosolekuid vahele, nagu mõned on harjunud tegema. Me peame üksteist julgustama, ja seda enam, kui te näete, et läheneb päev, "mil Issand tuleb".

Viimast salmi kasutati minevikus sageli selleks, et motiveerida inimesi kirikusse minema või isegi survestada neid.

Ei ole kahtlust, et kirikus käimine on alati hea mõte.

Kuid vaadakem neid salme taustal, et Jumal on meie keskel.

"Teineteise eest hoolitsemise" all ei mõtle me "kontrollimist", vaid pigem vaatame, kuidas teisel inimesel läheb, vahetame mõtteid, ühendame, nagu me tänapäeval ütleme.

Ja üksteise innustamine armastusele ja headele tegudele ei tähenda mitte "Mine sinna!", vaid üksteise motiveerimine vastastikuse armastava suhtlemise kaudu.

Seda leiame ka Johannese 13, 34.35; NEÜ:

4 Nüüd annan ma teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina olen teid armastanud, nii peate ka teie armastama üksteist. 35 Teie armastusest üksteise vastu tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid."

Ja Jumal on armastus (1. Johannese 4:8) ja on meie keskel, mis loogiliselt öeldes sulgeb ringi. Palvetagem, et Jumala armastus muutuks meie sees üha tõhusamaks ja nähtavamaks.

Ja sellest vaatenurgast lähtudes on oluline, et me ei jääks oma kohtumistest ilma, sest me peame üksteist julgustama.

Mõtlesin mõnda aega kolmapäevase palve- ja jumalateenistuse õhtu üle, kui paljud vennad ja õed Erkrathist olid seal.

Nagu enamik kohalviibijaid, leidsin, et õhtu oli väga positiivne ning mind puudutas kõige enam julgustamine palve ja arutelude kaudu. Jumal tahab jätkata koguduse ehitamist siin Leichlingenis.

Kui ma saan piiblitekstist õigesti aru, siis on see vastastikune julgustamine väga oluline punkt jumalateenistuste kogunemisel.

Et olla avatud armastuses üksteise ja teiste vastu, et jagada lootust, mis meil on Jumala kaudu, julgustagem üksteist igal pühapäeval uuesti.

Kokkuvõte

Lubage mul teha kokkuvõte: