Kui õiglus ja rahu kokku lepivad...

Sissejuhatus

See peaks täna olema tegelemine.

Ei, tegelikult mitte, aga ma komistasin teemat otsides piiblisalmile ja jäin selle peale kinni (Psalm 85:11; NEÜ

Ma võrdlesin mitmeid piiblitõlkeid ja kõikjal on kirjas "suudlus". Ma olin seda lõiku juba kord lugenud, sest olin selle esile tõstnud.

Kuid see pilt oli minu jaoks kuidagi põnev: õiglus ja rahu, mis omavahel pusivad.

Arm ja tõde on samuti üsna vastandlikud, kuid siin kohtuvad nad.

Mida see pilt tähendab?

Vaatame seda psalmi. Nagu kõik psalmid, on ka see laul (alguses öeldakse "koorijuhile"), mille meloodiat me kahjuks enam ei tea.

Inimeste süü

Psalm 85, 2-4; NL

Psalmist vaatab tagasi. Ta on teadlik oma rahva süüst ja ta on ka teadlik, et rahvas on kogenud Jumala viha.

Olen sageli küsinud endalt, kas ja kuidas seda saab rakendada tänapäeval. Milline käitumine kutsub esile Jumala viha? Ja kuidas Jumala viha väljendub?

Mida peab rahvas siis tänapäeval tegema, et äratada Jumala viha?

Kui ma lähtun üksikisikust, siis igaüks, kellel ei ole Jeesust Kristust, on niikuinii Jumala viha all. Nii on öeldud Johannese 3:36; NL:

Seega pääseb Jumala viha eest ainult siis, kui hoiab kinni Jeesusest Kristusest. Usk on sissepääs igavesse ellu, kuuletumine on viis igavese elu kogemiseks. See ei tähenda pimedat kuulekust, vaid pigem Jeesuse kuulamist ja temaga koos elamist.

Piibli kohaselt ei ole Jumal aga lihtsalt üleüldiselt vihane, vaid viha vallandub inimese ülekohtust (Roomlastele 1:18), mida toidab kaugenemine Jeesusest. Ka teistes kirjakohtades kirjeldatakse, et kuri käitumine võib Jumala eriti vihastada.

Aga õnneks on Jumal ka väga kannatlik, nagu on väga ilusasti öeldud 2Peetruse 3:9; NL:

OK, üksikisikute puhul oleme seda selgitanud. Aga kuidas on lood terve rahvaga?

Inimesed on erinevad, on ühed ja on teised. Vanas Testamendis leiame palju piiblilugusid, kus Jumal mõistab enamasti kohut Iisraeli üle. Ma usun, et see on seotud sellega, et Iisraelil on Vana Testamendis eriline roll, et Jumal tahab näidata Iisraelile, et hea, jumalakartlik elu ei toimi iseenesest.

Iisraelilt nõuti tol ajal palju, kuigi Jumal ise sekkus sageli imetegudega (nt mere lahutamine), kuid vaatamata nendele suurtele imedele pöördusid iisraellased hiljem ikka ja jälle Jumalast eemale.

Jumal oli Toora, seaduse ja prohvetite kaudu teatanud õnnistustest, aga ka needustest väärkäitumise korral, ja nii juhtuski.

Piiblis on tõepoolest kohtumõistmise sõnumeid teistele rahvastele, kuid neid ei esine samasugusel määral nagu Iisraeli kohta, sest nagu ma ütlesin, oli Iisraelil Vana Testamendi ajal eriline roll.

Vaadates tänaseid katastroofe, on minu arvates väga raske liigitada midagi neist Jumala kohtumõistmiseks.

Kas üleujutuskatastroof oli Jumala otsus? Ma ei kujuta seda ette, see ei tundu ilmselt mitte ainult mulle absurdsena.

Kas Corona on Jumala otsus? Ka mina ei usu seda.

Kirikuid süüdistatakse sageli selles, et neil ei ole Coronale mõistlikku vastust.

Ratsionaalne selgitus on üsna lihtne. Inimkond võtab üha rohkem riske. Üha rohkem inimesi reisib mööda maailma, üha rohkem ja rohkem metsloomaliike süüakse, mis loomulikult suurendab pandeemiariski. Või me paiskame üha rohkem CO² õhku ja see suurendab tormide ja seega ka üleujutuste ohtu.

Kuid kas me kristlastena oleme sellise seletusega rahul?

Teisest küljest ei taha paljud inimesed normaalsuses kuulda kristlikku sõnumit, kuid kui on katastroofid, siis mõnikord kurdavad inimesed, sest kirikud ei näi rääkivat.

Tegelikult ei ole see tõsi. Üksikutes kogudustes tehti avaldusi Corona kohta, ka teiste katastroofide kohta, kuid kristlaste ühist pressibürood ei ole.

See küsimus Jumala kohtumõistmisest rahvaste üle on tänase päeva raamidest väljapoole jääv, nii et ma jätkan tekstiga.

Uuendamine

Selles psalmis on tõde ja õiglus. Psalmist näib olevat väga veendunud, et rahvas oli tõesti süüdi ja et Jumala viha oli õigustatud.

Kuid juba esimestes salmides ei rõhutatud mitte ainult süüd, vaid ka andestust. Ja see jätkub sellega (Ps 85, 5-8; NL):

Ta palub uut elu, Jumala armastust ja päästet.

See psalm tundub juba väga Uue Testamendi moodi: andestuse kogemine ja teele asumine koos Jumalaga.

Me kuuleme seda alati sarnaselt ka Issanda õhtusöömaajal (1. Korintlastele 11:25, NL):

Jeesuses Kristuses võib inimene jätta maha süütunde ja minna koos Jumalaga uuele teele, kogeda uut elu Jumala armastuse kaudu.

See ei tähenda, et inimene minimeerib, ignoreerib või surub süütunnet maha, ega ka seda, et ta end selles mässab. Ja loomulikult võivad süütundel olla ka maapealsed tagajärjed, millega inimene peab silmitsi seisma.

Kuid keskendumine Jumalale aitab inimesel seda tervislikult seljataha jätta. Psalmist selgitab seda veidi lähemalt (Psalm 85:9,10; NL):

Jumala kuulamine, palve ja Piibli lugemise kaudu, teiste kristlastega jagamise kaudu, ka jutluse kaudu, nii saab Jumalat kuulda. Ja oodata Jumalalt uut teed, uskuda, et sa saad abi ja juhatust Jeesuse Kristuse kaudu, see on lõppkokkuvõttes Jumala au andmine.

Noh, ja maa täis Jumala au? Ma oleksin õnnelik, kui see oleks minu elu kohta tõsi, kuid ma arvan, et see on midagi, mida sa ei saa kunagi ise kindlaks teha, vaid mida teised peavad alati hindama.

Suudlus

Ja tulebki:

Meil on siin kaks paari vastandusi: armastus ja tõde ning õiglus ja rahu.

Me kuulsime varem, et vaatamata ebameeldivale tõele oma süüst, võib inimene Jumala armastusega teele asuda. Sa võid tuua kõik tõed, nii positiivsed kui ka negatiivsed, Jumala ette. Jumal tahab näidata meile oma armastust ja tegeleda eluga koos igaühega.

Ja õiglust ja rahu seob veelgi intensiivsemalt suudlus. Õiglus ja rahu ei tundu tegelikult kokku sobivat. Keegi on alati midagi teinud, nii et õiglase tegevusega ei saa olla rahu.

Tänapäevalgi on veel ühiskondi, kus toimub verine kättemaks. Kõik tuleb kuidagi kätte maksta, nii et "ä" kosta, ja see käib edasi-tagasi ja rahu ei ole.

Õnneks ei ole siin nii hull, kuid me juba mõistame, et rahu ja õiglus ei saa toimida ilma andestuseta. Inimene seisab silmitsi tõe ja oma tegudega ning kui on olemas andestus, siis saab rahus uuesti alustada. Ja kui igaüks on oma vigadest teadlik ja seisab nendega silmitsi, siis on olemas ka õiglus, mis ei põhine tasaarvestusel.

Ja see on see õiglus, mille me saame Jeesuse Kristuse kaudu, ja siis saavad õiglus ja rahu tegelikult omavahel kokku.

Selle tagajärjed

Psalm 85, 12-14; NL

See on siis meie elu tagajärg, ja kui seda elatakse suures ulatuses, võib see olla tagajärg ka meie riigile. Tõde ja õiglus, aga ka rahu ja armastus.

Psalmist on siin väga optimistlik. Kui natuke kurjalt mõelda, siis kõlab see umbes nii:

"Ja nad elasid õnnelikult koos."

Ärge saage minust valesti aru: ma usun juba praegu, et see, mida psalmist siin ütleb, on tõsi.

Me peame vaid endalt küsima, mis on põhjus, kui me seda ei koge, näiteks kui tõde ei kasva siin maa peal või vähemalt meie elus, või mis on põhjus, kui meil ei lähe hästi.

Kindlasti ei ole küsimus materiaalses jõukuses või tervises, vaid selles, kuidas elada rahus Jumalaga ja ka iseendaga, nii et inimest ei kurnaks rahulolematus.

Jumal tahab õnnistada, selles olen ma kindel. Aga see on ka osa tõepärasusest: Mil määral kujundavad arm, tõde, rahu ja õiglus meie elu?

Kokkuvõte

Ma võtan kokku.

• Arm ja tõde on kohtunud, õiglus ja rahu suudlevad: väga ebatavaline pilt.
• Psalmist oli teadlik oma süüst ja rahva süüst ning ei surunud ega vähendanud seda
. Kuid tema tähelepanu oli algusest peale suunatud tulevikku, andestuse ja uue päästmise kaudu Jumala kaudu.
• Tegemist on teel olemisega koos Jumalaga, nagu on kirjeldatud osaduse tekstis uue lepinguga
.
• Jeesuses Kristuses saavad rahu, õiglus, arm ja tõde
kokku.
• Me tahame vaadata end realistlikult ja tõeselt, kuid siiski loota Jumala õnnistust, sest Jumal tahab õnnistada
.