Sissejuhatus
Olen viimasel ajal natuke tegelenud teemaga "depressioon". Mitte sellepärast, et ma ise sellest mõjutatud oleksin või et keegi minu lähiümbruses oleks, vähemalt ma ei tea sellest midagi, aga ma olen meedias mitu korda selle teemaga kokku puutunud, sest mõned kabareekunstnikud või koomikud on sellest mõjutatud ja on seda televisioonis avalikustanud.
Minu arvates oli see tähelepanuväärne. Mul ei ole selle teema kohta sügavamaid teadmisi, ma tean ainult seda, mida olen kuulnud ja lugenud selle kohta meediast. Ja teema "depressioon" ei peaks täna olema tegelik teema.
Kaks kabareekunstnikku, kes minu arvates on üsna naljakad, on väga avalikult rääkinud oma depressioonist. Võib-olla tunnete neid: Torsten Sträter ja Kurt Krömer.
Minu jaoks oli see üllatav, kuid üks asi jäi mulle mõlema puhul silma. Nad mõlemad rõhutasid, kui oluline on tunnistada, et vajate abi, ja seejärel tegelikult abi saada, ning see punkt hoidis mind käimas.
Loomulikult ei ole see sellise teema puhul lihtne, sest alati ei saa loota ümbritsevate inimeste mõistmisele.
Kui te olete näiteks oma jala murdnud, on kõigile selge, et te ei saa töötada. Kui teil on depressioon, ei ole sageli nii palju mõistmist. Siin ja seal tuleb ette ütlusi nagu "Ära tee sellist jama".
Depressioonil võivad olla ka orgaanilised põhjused ja seda tuleb siis ravida ravimitega. Kuid paljud depressioonihaiged leiavad abi ka arstidelt, näiteks aitab paljudel juhtudel kõnelusteraapia.
Miks on see ikka veel selline tabuteema?
Miks on inimesed sageli pärsitud abi otsima sellise haiguse puhul? Üldiselt on vaimuhaiguste puhul ikka raske.
Välja arvatud ehk läbipõlemise puhul: siis oled sa kangelane, kes natuke üle pingutas. Juht ilma läbipõlemiseta ei ole oma tööd korralikult teinud ;-) Ma nüüd muidugi liialdan.
Ma arvan, et me inimesed ei taha olla nõrgad ja me tahame tavaliselt ka oma elu kontrollida ja me tahame, et ka meie keskkond usuks seda meist.
Sa võid kannatada ka murtud jala all, aga seda näeb igaüks ja tavaliselt on ka selge ajakava, millal see jälle korda saab.
Depressiooni või sarnase haiguse puhul ei näe seda. Sa peaksid ise hakkama saama, miks sa siis nii palju jama teed! Abi on rohkem vaja inimestel, kellel on tõesti halvasti, kus sa näed seda!
See on eksitus ja siin oleme juba evangeeliumi juures.
Kellele on evangeelium mõeldud?
Haige
Ma loen ette Matteuse 9:10-13; NL
Nüüd, "saast" ei ole tõlgitud sõna-sõnalt, tegelikult öeldakse "maksukogujad" ja "patused", kuid just seda mõtlesid variserid: saast.
Lühiselgitus: maksukogujad või publitsistid, nagu seda teistes tõlgetes nimetatakse, kogusid väga sageli rohkem, kui neil oli õigus, ja see tegi nad väga ebapopulaarseks ning seetõttu peeti seda inimrühma sageli ka halva inimese sümboliks.
Matteus oli selline maksukoguja ja ta kutsus Jeesuse, jüngrid ja oma vanad sõbrad ja kolleegid õhtusöögile. Ja see ei meeldinud variseridele.
Meie kristlik sotsialiseerumine on meid juba nii polariseerinud, et on üsna ilmne, et variserid mõtlevad ja räägivad siin täiesti valesti.
Aga kandkem olukord üle tänasesse päeva. Meil ei ole ilmselgelt korrumpeerunud ametnikud kui rahvastikurühm, aga mis siis, kui näiteks üks neonatsist tuleb ja otsustab Jeesuse kasuks ja siis teeb ta pidu ja kutsub inimesi kogukonnast ja oma vanast tutvusringkonnast, et ka nemad saaksid Jeesuse poole pöörduda?
Mida naabrid siis ütleksid? Mis juhtuks sotsiaalmeedias?
Te mõistate, et selline olukord võib olla ka keeruline.
Aga Jeesus Kristus ütleb:
Arst on muidugi Jeesuse Kristuse sümbol ja haiged on patuste pilt.
Ja Jeesus saab aidata ainult patuseid. Need, kes arvavad, et nad on piisavalt head, on väljas. Neid ei saa aidata.
Ja Jeesus viitab sellele mitte ainult Jumalale ja inimestele, vaid ka inimestele omavahel:
Ja see tähendab ka halastust kurjade suhtes. Maksukogujad ei olnud vaesed abitud ohvrid, vaid nad olid kurjategijad.
Loomulikult ei ole siinkohal küsimus selles, et valesid tegusid tuleb jätta laua alla, sest ka Jeesus on alati selgelt öelnud, millised teod on valed ja millised on õiged.
Aga ta tahab anda õigusrikkujale võimaluse meeleparanduseks, haige peaks saama abi arstilt. Elu saab korrastada, koos kõigi tagajärgedega, mis mõnel juhul tähendab ka juriidilise vastutuse võtmist oma tegude eest ja ohvrite hüvitamist.
Aga vaatame ka iseendale otsa. Tõenäoliselt ei ole siin ühtegi korrumpeerunud ametnikku ja tõenäoliselt ka mitte ühtegi neonatsit, kuid me oleme ikkagi patused. See on lõppkokkuvõttes see, mis meid kõiki siin ühendab. Me kõik oleme mingil hetkel mõistnud, et vajame andestust, et me ei saa ilma Jeesuseta hakkama.
Ja see toob meid tagasi abi juurde. Kas me oleme ikka veel teadlikud, et vajame abi, nii Jumala kui ka teiste inimeste abi?
Või jääda Jeesuse võrdluse näol: Kas me oleme teadlikud, et vajame Jeesust Kristust kui oma arsti ikka ja jälle, iga päev? Ja et me sõltume teiste inimeste halastusest?
Kristlikus raamistikus oleme muidugi kõik ühel meelel, sest objektiivselt võttes on see Piibli järgi õige.
Kuid kas me oleme sellest teadlikud igapäevaelus?
Ma mõtlesin sellele, kui ma viimati tunnistasin mitteusklikule inimesele: "Ma ei saa ilma Jeesuseta hakkama".
See oli kaua aega tagasi. Mõnikord vestlen ma oma usust, kuid mul on raske seda selgelt välja öelda, sest ma ei tea, kas minu vestluskaaslane saab sellest aru.
Või läheme sammu võrra allapoole: Ilma teiste inimeste halastamiseta ma ei saaksin hakkama.
Ja see toob meid vaga termini juurde, mis ei ole igapäevakeeles enam väga levinud.
Alandlikkus Jumala suhtes
Mõiste "alandlikkus" pärineb vanahorvaani keelest diomuoti ("teenimisvalmidus", seega tegelikult "teenija suhtumine"). Sõna komponendid võib omakorda jagada kaheks sõnaks 'teenida' (dionōn) ja 'julgus' (muot) (Wikipedia).
See määratlus ei tundu siiski täielik.
Piibel räägib juba Jumala ja inimese vahelise suhte selgitamisest ja Jumala ees alandlik olemine on midagi positiivset, nt Psalm 25:9; NGÜ on öeldud Jumala kohta:
Siin on juba näha, et asi ei ole ainult selles, et meie, inimesed, oleme siin all ja Jumal on seal üleval, vaid et asi on suhetes, üksteisega koos olemises ja selles, et vajame Tema juhtimist ja abi.
Ma usun, et see alandlikkus on see, mis teeb kristliku elu.
Üks on teadlik, et see ei ole võimalik ilma Jeesuseta. Te vajate teda, te vajate tema abi kõigis asjades.
Alandlik erineb näiteks alistunud või alandlikust, nagu piitsutatud koer.
Seda saab hästi näha Moosese näitel. Tema kohta on öeldud 5. Moosese 12:3, NL:
Mooses ei olnud kindlasti alluv. Ta rääkis vaaraoga ilma hirmuta, ta juhtis vapralt Iisraeli rahvast ja tal oli ka ülemvõimu, mis tõenäoliselt ei ole võimalik alistunult.
Kuid ta oli alati teadlik sellest, et Jumal on tema kohal, et ta vajab Jumalat ja et ilma Jumalata see ei toimi. Muidugi tegi ta oma elus ka vigu, see on selge. Seda juhtub ka meiega aeg-ajalt.
Sest isegi kui meie elu võib praegu üsna hästi minna, peaksime olema teadlikud, et oleme Jumala käes ja kui seda enam ei oleks, oleks meil probleem.
Alandlikkus teiste suhtes
Alandlik elu on kasulik ka meie endi seas. Ma tahaksin vaadata Galaatlastele 6:1-4; NL:
"Aidata õigele teele tagasi saada" on tegelikult tõlge, mis mulle kõige rohkem meeldis. Teised tõlked kirjutavad siin "armastavalt õigele teele panna".
Loomulikult ei ole sellised olukorrad kunagi lihtsad. Kellelegi ei meeldi, kui talle öeldakse, et ta on midagi valesti teinud.
Tänapäeval saab mõisteid "vale" ja "õige" käsitleda ainult "sest", põhjenduse kontekstis, mis on minu arvates samuti õige, sest muidu on oht, et millegi üle otsustatakse kuidagi sellepärast, et nii on alati olnud.
Kuid pöördume tagasi "tagasi leidmise" ja "õigeks tegemise" erinevuse juurde. Ma usun, et "tagasi leidmine" on tõhusam kui "õigeks tegemine". Loomulikult on abi kasulik mõlemal juhul, kuid vähemalt minu puhul on üldiselt nii, et ma õpin paremini, kui ma ise lahenduse välja mõtlen. Kui keegi annab mulle valmis lahenduse, siis on see kiiremini kadunud kui siis, kui ma ise hammustan end selgeks.
Võib-olla on see ka tüübi küsimus.
Igatahes on siin eesmärk üksteise aitamine, ja see hõlmab muidugi ka abi vajamise tunnistamist.
Seda leiame ka siin teises salmis:
Teised tõlked kirjutavad siia: Kuid see tähendab sama asja.
Kas me teame üksteise raskustest ja probleemidest? Kas me jagame oma raskusi ja probleeme?
Või oleme me nii ülbed, et arvame, et kõik meie raskused ja probleemid on meil endal hästi kontrolli all?
Sellest tekstist õpime ka seda, et kõik on tähtsad, kuid keegi ei ole tähtsam ja kõik võrdlused on rumalad.
Ja see on juba oluline. Oma elus ja ka oma koguduses olgem ikka ja jälle teadlikud, et ilma Jeesus Kristuseta ei toimi miski ja et me vajame üksteist, et aidata üksteist oma raskustes ja probleemides.
Kokkuvõte
Ma võtan kokku.
- Näide tuntud kunstnike avatusest oma depressiooni suhtes pani mind uuesti mõistma, et inimene peaks tunnistama, et ta vajab abi, ja ka abi otsima.
- Jeesus tuli patuste, õigusrikkujate jaoks, et nad saaksid teda tundma õppida ja kahetseda. Inimesed, kes arvavad, et nad on piisavalt head, on temaga väljas .
- Ka meie kõik oleme ühel või teisel hetkel mõistnud, et vajame andestust, et me ei saa ilma Jeesuseta hakkama ja et me vajame teda iga päev uuesti. Ja see on osa sellest alandlikkusest, mis teeb kristliku elu välja.
- Me sõltume ka inimeste halastusest . Kui me avame end, et aidata üksteist tagasi leida ja aidata üksteist meie raskuste ja probleemidega, siis täidame Kristuse poolt meile antud seadust. See on teine osa alandlikkusest, mis moodustab kristliku elu.