Hope

Sissejuhatus

Olen viimasel ajal mõelnud teemal "lootus".

Lootusel on sisuliselt kaks aspekti:

Mida ma loodan?
Millest lähtub minu lootus?

Lühidalt öeldes, eesmärk ja põhjus.

Mõned päevad tagasi, kui ma koristasin oma garaaži, sain ma vist esimest korda 20 aasta jooksul sellest tõesti aru. Leidsin ühe riiuli sügavusest kolm jalgratta lukku.

Ma loodan, et suudan kunagi tulevikus kõigi kolme lukuga jalgratast lukustada, kuid mu lootused on põhjendatud ainult ühe lukuga, sest ainult ühel on veel võtmed. Mul on keldris veel kast võtmeid, kuid tõenäosus, et mõni neist sobib, on väike.

"Lootuse" teema kerkis Corona ajal üha enam esile ka süüdistustena kirikute vastu, et nad ei suutnud sel ajal lootust pakkuda.

Teisalt olen kuulnud suurte kirikute poolt erinevates jutlustes ja internetist leitud artiklites hääli, et lootuse levitamine on üks kirikute tähtsamaid ülesandeid.

Väga sageli ei täpsustata sellistes avaldustes, mis on see lootus, eesmärk ja põhjus jäävad ebamääraseks. Ma ei tea, kuidas te sellest arvate, aga mind see natuke häirib.

Filosoof Friedrich Nietzsche ütles oma raamatus "Menschliches, Allzumenschliches" midagi väga vastikut lootuse kohta, viidates Pandora laekale:

Zeus tahtis, et inimene, ükskõik kui palju muud kurja ka ei piinaks, ei viska elu ära, vaid jätkab uuesti piinamist.

Selleks

annab ta inimesele lootuse: tegelikult on see kõige kurjem kurjusest, sest see pikendab inimese piinamist

Lootus kui eksitus, kui piinava pikendamine, mis ei muutu paremaks?

Mina ei näe seda nii, kuid tahaksin täna koos teiega selle üle mõtiskleda ja alustada väga banaalse piiblisalmiga teemal "lootus" (Koguja 9:4, NL):

Kes veel ei ole surnud, sellel on veel lootust. Sest isegi elav koer on parem kui surnud lõvi.

Niikaua kui inimene on elus, on lootust; kui inimene on surnud, ei ole enam lootust. See tundub banaalne, kuid see on kuidagi ka põhiline seadus: seni, kuni on elu, on ka lootus.

Ma sain sellest teadlikuks, kui meie pirnipuu aias, mis tundus olevat sada aastat vana, kolm aastat tagasi lihtsalt ära närbus, nagu üleöö. Võib-olla oli selle aeg läbi, võib-olla oleksime pidanud seda sel kuival suvel kastma, kuid varem polnud meil seda kunagi vaja.

Kui puu oli surnud, polnud kindlasti mingit lootust.

See põhimõte, ma arvan, on üsna hästi arusaadav. Aga elus jäävad küsimused, milleks on lootus ja millel see põhineb?

Lootus Vanas Testamendis

Piiblis on Vanas Testamendis erinevaid vaatenurki, mis viivad erinevatele arusaamadele lootusest.

Eelnev salm oli raamatust "Koguja" ja selles raamatus võetakse suuresti perspektiivi "päikese all", st autor vaatab ainult seda, mis on olemas siin maa peal.

See viib siis järgmise perspektiivini (Koguja 9:7-10; NL):

7 Seepärast sööge, jooge ja olge rõõmsad seda tehes. Sest Jumal on juba ammu rahul teie tegemistega! 8 Kandke puhtaid riideid ja hooldage oma nägu salviga. 9 Olge õnnelikud koos naisega, keda te armastate; nautige oma lühikese elu iga mööduvat päeva, mille Jumal on teile siin maa peal andnud. Sest see on tasu, mille sa saad oma maise töö eest. 10 Tee kõik, mida suudad oma jõuga teha. Sest kui sa oled kord surnute maailmas, ei ole seal ei tegusid ega mõtteid, ei teadmisi ega tarkust.

Saarlane näeb siin lootust ainult maistes rõõmudes, mis ei saa olla ainult materiaalsed, vaid ka näiteks intellektuaalsed.

Tegelikult on see väga moodne tekst, nagu näitab ka laiaulatuslik väide "Sest Jumal on juba ammu rahul teie tegudega". Niikaua kui ma elan siin maa peal nii, nagu mina tahan, siis ei saa Jumal ju midagi vastu anda, või? Tänapäeva inimene on juba ammu lakanud aktsepteerimast oma mõtete ja tegude küsitlemist Jumala poolt.

Sellepärast on "ma tegin seda omal moel" ikka veel väga populaarne laul.

Kuid kuidagi ei piisa sellest maapealsest vaatepunktist.

Kuningas Taavet oli Vana Testamendi inimene, kes oli Jumalaga palju kogenud. Tema palvetele vastati sageli, kuigi ta tegi oma elus ka palju vigu, mida ka Piiblis üsna avalikult kirjeldatakse.

Seda ütleb Taavet oma elu lõpus (1. Ajaraamat 29:14,15; NL):

14 Sest kes olen mina ja kes on minu rahvas, et me teile midagi annaksime? Kõik, mis meil on, on sinult; me anname sulle ainult seda, mida sa oled meile varem andnud. 15 Me oleme sinu ees vaid külalised ja võõrad, nagu olid ka meie esiisad. Meie päevad maa peal on nagu vari, ilma lootuseta.

Päevadel maa peal ei ole midagi kestvat, need on nagu vari, mis võib kaduda ühest hetkest teise.

Nii et loota ainult maapealsele õnnele, sest rohkem ei tundu olevat?

See mõte läbib ka Iiobi raamatut, mis on halbade uudistega. Ma käitun õigesti, teen head, ja see annab mulle lootust, et minuga läheb maa peal hästi. Iiob mõtles nii alguses ja kolm tema sõpra mõtlesid nii lõpuni. Kuid Iiob mõistis lõpus, et tegelikult on tegemist Jumala äratundmisega.

Lõpupoole räägib ta Jumalaga ja saab järgmise tähelepanuväärse äratundmise (Iiob 42:5; NL)

Siiani tundsin ma sind ainult kuulduste põhjal, aga nüüd olen sind oma silmaga näinud.

Ehkki enamiku Vana Testamendi tegelaste silmad olid peamiselt maapealseid, paistab ikka ja jälle läbi taevane.

Näiteks psalmides on palju salme, mis väljendavad lootust Jumalale:

Psalm 25:21; NL

Aita mind elada siiralt ja ausalt, sest ma panen oma lootuse sinusse.

Siin on juttu lootusest, et sa saad abi, et elada head ja õiglast elu. Ma arvan, et see on hea.

Jumal, aita mind näiteks olla lahke ja sõbralik oma ligimese vastu. See on väga tähendusrikas palve.

Psalm 31:25; NL

Seepärast olge tugevad ja julged, kõik, kes te loodate Issandale!

See on lootus Jumala abile lahingus. Tollal oli see sageli sõda, kuid tänapäeval võib see olla ka võitlus sisemise pahempidi vastu, nt liigse mugavuse vastu.

Veel kaks salmi:

Psalm 33:22; NL

Issand, lase meil kogeda oma armu, sest sina üksi oled meie lootus.

Psalm 39:8; NL

Mida ma saan nüüd loota, Issand? Minu ainus lootus oled sina.

Jumal kui sinu ainus lootus? Siinkohal paljud kindlasti kõhklevad või lähevad vastuollu.

Paljudel inimestel ei ole Jumalaga midagi pistmist. Mõned inimesed, kes usuvad, et Jumal on vähemalt kuidagi tõene, elavad oma elu ja ehk süütavad katoliku kirikus korra küünla, et ehk saada Jumalalt veidi lisajõudu.

See oleks kristlus kui folkloor, mis ehk toimib siin ja seal natuke, aga see toimib ka ilma.

Jumal kui ainus lootus?

Õpetussõnad 11:7, NL, on veel üks banaalne väide lootuse kohta:

Kui kuri sureb, sureb ka tema lootus ja tema ootus ei täitu.

Ma ei näeks jumalata mitte eetilises mõttes, vaid kui inimest, kes on ilma Jumalata ja kes ei taha Jumalast midagi teada. Kui lootus viitab ainult maapealsele, siis on lootus lõppenud, kui inimene sureb.

Lootus täna

Enamik lootusi, mis meid isiklikult tänapäeval hõivavad, on ilmselt ka pigem maise iseloomuga. Me loodame, et jääme terveks, leiame ja hoiame töökoha, loodame, et meie lastest saab midagi, loodame, et vanaduspõlves ei muutu me raskeks jne.

Ma arvan, et mida keerulisemas olukorras me oleme, seda lühem on lootuse perspektiiv.

Kui me oleme hädas, loodame, et meil on väljapääs; kui ma olen haige, loodan, et saan jälle terveks; kui me elame sõjapiirkonnas, loodame, et meiega ja meie lähedastega ei juhtu midagi ja et me ei pea põgenema.

Sageli tuleneb lootus sellest, et meil ei ole muud valikut. Seda nimetatakse eesmärgipäraseks optimismiks, kuid see ei ole nii vale. Niikaua kui inimene on elus, on lootust, nagu me juba alguses toodud piiblisalmist nägime. Ja optimistid saavad sageli paremini hakkama kui pessimistid, sest kuigi neil võib olla liiga positiivne vaade olukorrale, näevad nad pigem võimalusi kui pessimistid, kelle jaoks kõik ei ole enam mõttekas.

Kuid isegi kui kriis jätkub, tuleb mingil hetkel ikkagi vaadata kriisirežiimist kaugemale.

Oleme just kuulnud avaldusi, kus Jumalat kirjeldati kui ainsat lootust.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi osalesin ma endisesse Jugoslaaviasse suundunud abitranspordis ja käisin kord Osijeckis Horvaatia kiriku jumalateenistusel. Linn oli tol ajal Serbia tšetnike poolt ümber piiratud ja linna pääsemiseks oli ainult üks tee. Koguduses oli palju pagulasi, kes olid oma kodudest põgenenud. Ja pastor jutlustas Martast ja Maarjast (Luuka 10:39-41). Martha tegi palju tööd ja hoolitses külaliste eest ning tema õde Maarja istus Jeesuse jalgade juures ja lihtsalt kuulas teda. Maarja kurtis Jeesusele, et Maarja ei tee midagi, kuid Jeesus ütles, et Maarja sai aru, mis on oluline, ja ei kaotanud kuuldut.

Selle taustal, et paljud tol ajal kohal olnud inimesed olid palju kaotanud, oli see jutlus minu jaoks väga muljetavaldav ja seetõttu ei ole ma seda unustanud.

Kõike võib kaotada, kuid mitte Jumalat.

Jumal kui ainus lootus? Lihtsalt teadmine, et Jumal on olemas, võib aidata mõnel inimesel teatud alandlikkuseni, kuid kui me vaatame kahte küsimust, millele me loodame ja millel see lootus põhineb, siis peab see muutuma veidi konkreetsemaks.

Piibel ütleb, et Jumal saatis Jeesuse Kristuse maa peale ja selle Jeesuse kohta öeldakse Matteuse 12:18-21; NL:

18: "See on minu sulane, kelle ma olen valinud. Ma armastan teda ja tunnen temast rõõmu. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab rahvastele õigust. 19 Ta ei võitle ega hüüa, ta ei tõsta oma häält avalikult. 20 Ta ei murra painutatud roogu ega kustuta hõõguvat lõkkepuud. Oma ustavusega kehtestab ta täiusliku õigluse. 21 Ja tema nimele toetub kogu maailma lootus."

Jeesuses muutub kõik veidi konkreetsemaks. Me leiame näiteid õigest tegevusest, näiteks mäejutluses.

Me leiame näiteid, kuidas rääkida Jumalaga konkreetsemalt, kuidas palvetada, kuidas panna oma lootus temasse, kuidas saada abi. Issanda palve on sellise palve plaan.

Me leiame tõotusi, et Jumal kuuleb palveid ja aitab. See on selle lootuse alus. Ja Jumala abi ületab meie kujutlusvõime. Ilus pilt sellest on Hesekiel 37, kus prohvet näeb nägemuses pilti luukeredest ja selles nägemuses muutuvad luukered taas elavateks inimesteks. Jumal võib teha võimatuid asju, näiteks teha inimesi uueks ja taaselustada kogudusi.

Samuti leiame lubaduse, et Jumal annab Jeesuse kaudu ka meie süü Jumala ees andeks, kui me selle vastu võtame. Ja me leiame ka abi enda muutmiseks, nii et "ma tegin seda omal moel" ei pea tingimata olema teiste arvelt.

See on midagi, mida me võime loota.

Loota homme

Aga see pole veel kõik. Seni esitatud punktid viitavad ikka veel peamiselt maapealsele.

Oluline on ka see, et kristlaseks olemist siin maa peal ei peetaks ainult folklooriks, vaid et elaksime koos Jeesusega Kristusega ja muutuksime, nagu me juba varem kuulsime. Piibel nimetab selle muutumisprotsessi alguspunkti sageli uuestisündi (1Pt 1:3, NL):

Kiidetud olgu meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal ja Isa, sest ta on oma suurest halastusest andnud meile uue sünni. Nüüd on meil elav lootus, sest Jeesus Kristus on üles tõusnud surnuist.

Ja see läheb edasi, on lootus homseks on ja ma tahaksin seda konkreetselt nimetada. See on ülestõusmine. Pärast meie surma oleme koos Jeesusega Kristusega.

See ülestõusmise fakt on selleks väga oluline (1. Korintlastele 15:3b-7; NL):

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud. 4 Ta maeti maha ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles, nii nagu on kirjutatud. 5 Teda nägi Peetrus ja seejärel kaksteist apostlit. 6 Pärast seda nägi teda korraga üle viiesaja tema järgijate, kellest enamik on veel elus; ainult mõned on vahepeal surnud. 7 Siis nägi teda Jaakobus ja hiljem kõik apostlid.

Meie lootus ei pea surema koos meie surmaga. Jeesus Kristus, on rohkem valmis neile, kes tahavad.

Mõni salm edasi on see veelgi teravamalt sõnastatud (1Korintlastele 15:16-19; NL):

16 Sest kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles tõusnud. 17 Kui aga Kristus ei ole üles tõusnud, siis on teie usk kasutu ja te olete endiselt oma pattude vangis. 18 Sellisel juhul oleksid kõik inimesed, kes on surnud uskudes Kristusesse, kadunud! 19 Kui usk Kristusesse annab lootust ainult selleks eluks, siis oleme me kõige õnnetumad inimesed maailmas.

Kõigi kriiside juures, mida iga inimene siin ja seal kogeb, on juba tõesti tore elada koos Jeesusega Kristusega maa peal, kuid see maapealne vaatepilt üksi on liiga vähe. Tal on meie jaoks nii palju rohkemat varuks.

Viimase lausena "lootuse" teemal tahaksin tsiteerida ühte piiblisalmi: Heebrealastele 11:1; NEÜ:

Mis on siis usk? See on meie lootuse alus, veendumus reaalsusest, mida ei ole näha.

Kokkuvõte

Ma teen kokkuvõtte.

Me oleme mõelnud lootusest:

Mida ma loodan?
Millest lähtub minu lootus?

Põhimõtteliselt on lootus olemas seni, kuni inimene on elus. Kuid kõik maapealsed lootused lõpevad surmaga.
Vanas Testamendis oli peamiselt ainult lootus maapealses ja maapealsele, kuid Jumalat kui lootust otsiti juba ja igavene paistis juba kohati läbi.
Tänapäeval sõltub meie lootuse eesmärk sageli sellest, millises kriisis me oleme, kuid Jumal saatis Jeesuse Kristuse kui lootuse, mis vaatab kaugemale: Tegevuse eeskujuks, palve eeskujuks, Jumala lubadusteks Piiblis ning andeksandmise ja muutuse viisiks.
Siis on olemas igavene lootus ülestõusmisest, et olla koos Jumalaga.