Sõda

Sissejuhatus

Kas olete kuulnud ajakirja "Emma" veebisaidil avaldatud 28 kuulsuse avatud kirjast?

Selle avatud kirja allakirjutanud kutsuvad Saksamaa kantslerit üles mitte tarnima raskerelvi Ukrainasse.

See kiri käib praegu läbi kõigi arvamuskuplite, sarnaselt sellega, mis juhtus Corona puhul. Äkki tekkis lahkarvamusi gruppides ja peredes, kus seda ei oleks osanud oodata, ja nüüd näib see jälle juhtuvat.

Need kuulsused on kodus täiesti erinevates mullides ja nad on erinevatel ametitel, alates kunstnikest kuni ajakirjanike, juristide ja ka teadlasteni.

Näiteks Alice Schwarzer ja Dieter Nuhr on sõlminud lepingu ja neil ei ole omavahel enam midagi pistmist.

Mida see kiri ütleb? Miks tekitab see meediamaailmas sellist tormi?

(https://www.emma.de/artikel/offener-brief-bundeskanzler-scholz-339463)

Väljavõte:

Me jagame kohtuotsust Venemaa agressiooni kui rahvusvahelise õiguse põhinormi rikkumise

kohta.

Samuti jagame veendumust, et on põhimõtteline poliitiline ja moraalne kohustus mitte taganeda agressiivsest jõust ilma vastulöögita. Kuid kõigel, mida sellest saab tuletada, on piirid teistes poliitilise eetika reeglites.
Oleme veendunud, et kaks sellist piirjoont on nüüdseks saavutatud: esiteks, kategooriline keeld aktsepteerida ilmset ohtu, et see sõda eskaleerub tuumakonfliktiks. Suures koguses raskerelvade tarnimine võib aga Saksamaa ise sõja osapooleks muuta. Ja Venemaa vasturünnak võiks siis käivitada NATO lepingu kohase vastastikuse abi juhtumi ja seega vahetu maailmasõja ohu. Teiseks piiriks on Ukraina tsiviilelanikkonna hävitamise ja inimkannatuste ulatus. Isegi õigustatud vastupanu agressorile on mingil hetkel talumatult ebaproportsionaalne.
Me hoiatame kahekordse vea eest: esiteks, et vastutus tuumakonflikti eskaleerumise ohu eest lasub ainult algsel agressoril ja mitte ka neil, kes talle silmast silma annavad motiivi tegutseda võimalikul kuritegelikul
viisil.
Ja teiseks, et otsus moraalse vastutuse kohta Ukraina tsiviilelanikkonna edasise "maksumuse" eest inimeludes kuulub üksnes nende valitsuse pädevusse. Moraalselt siduvad normid on oma olemuselt universaalsed

Erinevate ajalehtede lugejakirjafoorumites, mis on sellest kirjast artikli kirjutanud, käib praegu tõeline sagimine.

Hinnangutes on kõike naiivsusest kuni õigustatud muredeni, kuid selle kirja toetajad tunduvad olevat vähemuses.

Ka mina ei pea seda küsimust lihtsaks ja olen mõelnud, kuidas hinnata sõda ja relvatarneid, eriti kristlasena?

Veel tubli 100 aastat tagasi oli inimesi, kes nimetasid end kristlasteks ja õnnistasid relvi. See tundub mulle täna vale. Või siis Saksa kristlased palvetasid I maailmasõjas võidu eest. Paljud prantsuse kristlased tegid ilmselt sama, aga see ei saa muidugi olla õige.

Sõda Vanas Testamendis

Piiblis leiame Vana Testamendis üsna palju kirjeldatud sõdu. Need olid osa tolleaegse rahva elu tegelikkusest. Aeg-ajalt oli isegi sõdu, mida Jumal käskis, kuid ma arvan, et me peame seda vaatama selle aja inimeste kontekstis. Sarnaselt on see ka loomaohvritega. Neid käskis Jumal (sellest on palju juttu 1. Moosese raamatus), et teha inimestele nende tolleaegses arusaamises selgeks patu ja Jumala poolt andeksandmise põhimõte.

Seda on nii ilusasti kirjeldatud heebrealastele kirjutatud kirjas (Heebrealastele 10:1-4; NL):

1 Nii et seadus tõi ainult varju sellest, mis pidi tulema, mitte aga taevaste hüvede tegelikkust. Ohvreid korrati aasta-aastalt, kuid need ei suutnud anda täiuslikku puhastust neile, kes tulid jumalateenistusele. 2 Kui see oleks olnud nii, siis ei oleks enam ohverdusi olnud, sest ohverdajad oleksid olnud lõplikult puhastatud ja neil oleks olnud puhas südametunnistus. 3 Kuid juhtus vastupidi. Iga-aastased ohvrid tuletasid neile aasta-aastalt uuesti nende patud meelde. 4 Sest härgade ja kitsede veri ei saa patud ära võtta.

Õige ohver on Jeesus Kristus, nagu on kirjeldatud salmis 10:

Ja Jumal tahab, et meid pühitsetakse Jeesuse Kristuse ihuohvri kaudu ükskord ja igaveseks.

See on õige ohver pattude andeksandmiseks, loomaohvrid olid vaid selle hägune sümbol.

Sama on ka Vana Testamendi sõdade puhul. Jumal, nagu juba mainitud, kasutas neid mõnikord, sest inimesed ei teadnud muud võimalust, kuid tegelikult ei taha Jumal sõda ja Vana Testamendi sõjakirjeldused võivad olla meile kujundiks meie igapäevases võitluses, võitluses võrgutuse või kiusatuse vastu, võitluses selle vastu, et mitte käituda teiste suhtes halvasti jne.

Kogu Vana Testament on meie jaoks tänapäeval pildiraamat, kus on tõelisi lugusid, millest õppida.

Kuid ka Vanas Testamendis on juba universaalseid avaldusi paljude asjade kohta, ka sõja kohta, nt Miika 4, 1-4; kus kirjeldatakse tulevast, uut maailma:

1 Aga viimsetel päevadel ületab templimägi kõik teised mäed suuruse ja kõrguse poolest. Siis kogunevad sinna inimesed kõigist rahvastest. 2 Paljud rahvad lähevad välja ja kutsuvad üksteist: "Tulge, lähme üles Issanda mäele, Iisraeli Jumala templile. Seal õpetab ta meile oma teid, et me elaksime nii, nagu ta tahab, et me elaksime." Sest Issand saadab oma juhised Siionist ja oma sõna Jeruusalemmast. 3 Siis on ta paljude rahvaste kohtumõistja ja annab õigust vägevatele rahvastele, ükskõik kui kaugel nad ka ei oleks. Siis nad sepistavad oma mõõgad kündmiskivideks ja oma odad nootadeks. Ükski rahvas ei ründa enam teist rahvast ja keegi ei õpi enam sõdima. 4 Igaüks istub rahulikult oma viinamäel ja viigipuu all, sest enam ei ole midagi, mida karta. Seda on öelnud Issand, Kõigevägevam!

Millal see tulevik saabub, ma ei tea, aga te näete, et sõda ei kuulu Jumala uude maailma. See ei ole osa Jumala tõelisest plaanist ja eesmärgist.

Sõda täna

Kuid sellegipoolest on alati olnud sõda ja sõda on ka täna ja Piiblis on seda mõnes kohas üsna kainelt kirjeldatud.

Näiteks Koguja 3. peatükis on lõik, mis algab väitega "Kõigil on oma aeg", kus on loetletud kõikvõimalikud igapäevased asjad ja salmis 8 öeldakse:

On aeg nii armastamiseks kui ka vihkamiseks. Sõjal on oma aeg, nagu ka rahul.

Tegelikult me ei taha, et sõda oleks igapäevane asi. Me oleme siin õnnistatud maal elanud ilma sõjata juba üle 75 aasta, nii palju, et me peaaegu ei märka seda enam.

Kuid selle aja jooksul on alati olnud sõda, isegi siin meie ukse ees endises Jugoslaavias, kuid kuidagi ei olnud seda siin.

Ja nüüd ähvardab meid isegi kaudselt. Ja paljud inimesed kardavad, et neid tõmmatakse sõtta.

Kaheksa aastat tagasi pidasin jutluse teemal "sõda" ja näitasin pilte Verduni hauaplatsist Prantsusmaal. Te kindlasti teate seda hauaplatsi televisioonist.

Sõda on selline jama, nii palju noori inimesi, kes selles surevad, mille eest, küsite te endalt!

Aga sõda ei ole mingi mäng nagu näiteks "Risk", kus inimesed saavad eelnevalt kokku ja otsustavad: "Nüüd mängime sõda".

Ei, sageli on nii, et armee tungib teise riiki ja vallutatud riigi armee lööb tagasi. Ja sellise stsenaariumi puhul ei jõua sa tegelikult kuhugi selliste üldsõnaliste avaldustega nagu "Tehke rahu ilma relvadeta" või "Kujutage ette, et see on sõda ja keegi ei lähe." või "Nad peavad oma konflikti rahumeelselt lahendama.". ei vii tegelikult kuhugi.

Mõned inimesed võivad pigem tunda, et Psalm 68:31; NL

Karistage vaenulikke rahvaid - metsloomi, kes varitsevad roostikus, ja vürstide ja rahvaste juhtide väge. Alandage neid, kes nõuavad meilt maksu. Hajutage rahvad, kes sõjast rõõmu tunnevad.

Psalmid on isiklikud palved ja laulud ning sisaldavad sageli palju isiklikke emotsioone, nagu te siin hästi kuulete.

Muidugi meenutas see salm mulle ka Ukraina sõda. Aga "hajuta rahvad, kes sõjast rõõmu tunnevad."? Kas see ei ole alati ainult väike pahatahtlik grupp valitsejaid, kes tahavad sõda ja vaene aateline rahvas ei taha?

Ma ei tea, aga ma loodan, et nii on. Oleks loll, kui 145 miljonit venelast naudiks sõda.

Sõda hõlmab alati sõdureid ja sõjast naasevad sõdurid räägivad harva positiivselt sellest, mida nad seal kogesid.

Ka Uues Testamendis mainitakse sõdureid möödaminnes. Näiteks kui erinevad inimesed küsivad Ristija Johannese käest, mida nad peaksid tegema, mainitakse ka Rooma sõdureid (Luuka 3:14; NL):

"Ja mida me peaksime tegema?" küsisid mõned sõdurid. Johannes vastas: "Ärge olge röövlid ja väljapressijad. Olge rahul oma palgaga."

Ta ei ütle siinkohal: visake oma relvad ära ja deserteeruge, vaid jääge korralikult oma tööülesannete piiridesse. Kuid ma võin juba ette kujutada stsenaariume, kus on õige deserteerida.

Teises maailmasõjas teostasid juutide süstemaatilist mõrvamist okupeeritud Nõukogude Liidus natside julgeolekuteenistuse eriüksused, sageli koostöös Wehrmachtiga. Ja kui eraldatud sõdurid oleksid selle eest deserteerinud, oleks mul selle eest täielik arusaam.

Aga seda kõike on endiselt raske hinnata. Tuleme tagasi selle avatud kirja juurde. Seal on sisuliselt kaks argumenti.

Esiteks, relvade tarnimisega antakse algsele agressorile motiiv kuritegelikuks tegevuseks.

Mulle tundub see argument absurdne, sest agressor teeb niikuinii seda, mida ta tahab. Ta ei tundu olevat avatud läbirääkimistele, näiteks on ta varem alati eitanud, et Ukrainasse tungitakse.

Ja teine argument on see, et Ukraina vastupanu suurendab tsiviilohvrite arvu mõõtmatult. Kuid praeguste teadmiste kohaselt mõnes linnas, mis olid mõnda aega Vene okupatsiooni all, nt Bushta, mõrvasid tsiviilelanikud okupatsioonivõimude poolt. Veelgi suurem vastupanu oleks võinud ohvreid ära hoida.

Loomulikult peab teile olema selge, et minu hinnang selle kirja ja praeguse olukorra kohta ei ole palju väärt, sest mul puuduvad ka sügavamad teadmised ja ma tean ainult seda, mida meedias kirjutatakse ja teen sellest oma mõtteid.

Mida tähendab sõda meie jaoks?

Ma võin mõelda kolmele tasandile, mida see meie jaoks tähendab.

Palve

Esimene, kõige tähtsam, on see, et me palvetame olukorra eest, sest ainult Kõigeväeline Jumal saab midagi teha. Aga mille eest me peaksime palvetama?

Rahu eest? Millise rahu eest? Võidukat rahu Venemaale, kompromissi agressori ja sissetungija vahel? Kompromissi vägivallatseja ja ohvri vahel? See kõlab kummaliselt.

Ukraina võidu nimel? Jah, ma muidugi tunnen sellele kaasa, sest kurjategija ja ohver tunduvad mulle selles konfliktis üsna selged.

Kuid ma tunnen end ikkagi olukorra ülekoormatuna, kuid Jumal näeb meie südant ja vaatab meie motiive ning mõistab, kuidas me seda mõtleme.

Oma isiklikus ülekoormatuses olukorraga olen välja toonud kolm punkti, mille eest ma tahaksin palvetada:

et võimalikult vähe inimesi kaotaks oma elu.
selle eest, et võimalikult vähe inimesi kaotaks oma vabaduse.
et võimalikult vähe inimesi kaotaks oma kodu.

Praktiline abi

Teine oluline tasand on meie jaoks praktiline abi. Meie riiki tuleb palju pagulasi Ukrainast ja on oluline neid vastu võtta ja aidata.

Ma arvan ka, et on hea, et meie riik teeb palju ja ka meie saame osaleda, sõltuvalt sellest, mida Jumal paneb igaühe südamele.

Õppida midagi enda jaoks

Ja siis tähendab see ka seda, et me püüame midagi enda jaoks õppida.

Alandlikkus

Üks punkt on alandlikkus teiste arvamuste suhtes. Ma olen juba öelnud, et ma ei pea selle avatud kirja argumente kehtivaks, tõepoolest arvan, et need on minu silmis ilmselgelt valed ja see on juba ohtlik. Me elame ajal, kus inimrühmad nimetavad üksteist, et nad on ilmselgelt valed, idioodid, magavad lambad, ärgu. Me oleme oma ühiskonnas juba ammu sellisele tasemele jõudnud.

1Peetruse 5:5, ELB ütleb:

Aga teie kõik riietage end alandlikkusega ⟨teie omavahelises suhtlemises⟩! Sest "Jumal astub vastu uhketele, aga alandlikele annab armu".

Ja alandlikkus hõlmab ka selle tunnistamist, et inimene võib ka eksida ja et ta ei pea teisitimõtlejat idioodiks.

See on koht, kus me peaksime ennast eristama välismaailmast.

Sõda meie sees

Ja siis jälle võib sõda panna meid mõistma, et põhjused ei ole kaugel (Jakoobuse 4:1-3; NL):

1 Millest tulenevad sõjad ja tülid teie seas? Kas mitte paljud himud, mis teie sees sõdivad? 2 Te himustate ja ei saa midagi; te vehklete ja tapate ja ei saa midagi. Te olete kadedad selle pärast, mis teistel on, aga te ei saa seda; nii et te võitlete ja tülitsete, et seda neilt ära võtta. Aga teil puudub see, mida te nii väga tahate, sest te ei palu seda Jumalalt. 3 Ja isegi kui te seda palute, ei saa te seda, sest te palute valedel põhjustel ja otsite ainult oma naudingut.

Me oleme mõistnud, et see on nii ja et me vajame andestust, ja sellepärast oleme saanud kristlasteks.

Palvetagem, et ühelt poolt oleks meil endast realistlik pilt ja teiselt poolt suudaksime alati üksteisega rahus ja armastuses suhelda.

Kokkuvõte

Ma võtan kokku.

Vaatasime alustuseks seda avatud kirja, mis sisuliselt hoiatab tuumasõja ja tsiviilohvrite eest agressorile vastupanu osutamise kaudu. Täna oli juttu sõjast.
Vaatasime umbkaudu sõdu Vanas Testamendis ja seda, kuidas need ei ole meie tegevuse mudelid, vaid pigem pildid, millest õppida. Jumal ei taha tegelikult sõda, nagu tehti selgeks Miika 4:1-4 ("mõõgad kündmiskivideks, odad oksakäärid oksakäärideks").
Sõda on tänapäeval kahjuks ikka veel tavaline, kuigi see on kohutav. Olen lühidalt kaalunud avatud kirja väiteid, kuid palun tehke oma mõtted selle kohta, nagu muidugi ka kogu ülejäänud jutluse kohta.
Mis on sõja tähendus meie jaoks tänapäeval?

Palvetagem olukorra eest Ukrainas, et võimalikult vähe inimesi kaotaks oma elu, oma vabaduse ja kodu.
Ukraina põgenike jaoks on vaja praktilist abi.
Sellest saame ka õppida:

Alandlikkust teiste arvamuste suhtes. Isegi kui teised on meie silmis eksinud, võime me ikkagi eksida. Vaadakem, et me oleme siin teistsugused kui maailm väljaspool.
Sõda tuleb meie sees olevatest soovidest (Jakoobuse 4:1-3)