Sissejuhatus
Juhtumisi on mul sel aastal uue aasta esimene jutlus, kuid seekord ei taha ma rääkida headest kavatsustest üldiselt, nagu eelmisel korral. Selle asemel tahaksin koos teiega mõtiskleda teemal "jüngerlus", mis ei ole vale, kui me vaatame tulevale aastale ettepoole. Võib-olla viib selline mõtisklus õigete otsuste juurde.
Tahaksin lugeda Luuka 9, 57-62 (NGÜ).
Usun, et enamik inimesi on selle tekstiga tuttav, kuid usun ka, et selle mõistmisel on mitmesuguseid probleeme.
Meil on siin kolm kohtumist, mida ma tahaksin nüüd koos teiega vaadata.
Inimese Pojal ei ole kohta
Mida me mõtleme, kui kuuleme seda väidet sellelt mehelt?
"Ma järgnen sulle, kuhu sa ka ei läheks."
See tähendab: "Ma tahan tingimusteta Jeesusele järgneda."
Mida me mõtleme, kui keegi tänapäeval midagi sellist ütleb?
Võib-olla ka seda, et see inimene ütleb siis ka seda, et ta näeb end Jeesuse poolt meie kogudusse kutsutuna ja tahab siin kaasa lüüa.
Kas me mõtleme siis "Jaa, 6 õiget inimest meie kogudusse" või oleme pigem skeptilised ja mõtleme salaja "vaatame, mis saab"?
Pean tunnistama, et ma olen pigem skeptiline. Seda mitte ainult sellepärast, et olen oma elus kuulnud palju suuri sõnu, mis lõppkokkuvõttes ei viinud tulemusteni, vaid ka sellepärast, et olen ise siin ja seal kuuma õhku tootnud.
Lõppkokkuvõttes on entusiasmi ja skeptitsismi vaheline kesktee õige tee.
Objektiivselt võttes ei ütle Jeesus selle mehe kohta midagi positiivset ega midagi negatiivset. Kindlasti ei ole see standardne vastus, kuid Jeesusel oli ja on ikka veel võime inimesi läbi näha. Ta näeb motiive, mis inimesi ajendavad, ja seda, mis neid hõivab.
Ja ta ei taha, et inimesed ütleksid kergekäeliselt: "Jaa, ma järgin Jeesust", kui nad seda tegelikult ei mõtle.
Jeesus väljendab seda nii Luuka 14:27-30 (Uus Testament):
Nii see ongi: kui sa ütled kõigile tuttavatele: "Ma hakkan nüüd ka Jeesust järgima" ja siis mõne nädala pärast seda ära viskad, siis teed sa end igal pool lolliks ja Jeesus tahab meid ka selle eest kaitsta.
Jeesuse jaoks on kõige tähtsam olla tõeline järgija. Kui ta veel maa peal kõndis, oli tal palju järgijaid selles mõttes, et aeg-ajalt rändas temaga koos palju inimesi.
Sageli jõudis see selleni, et Jeesus ütles asju, mida tema "järgijad" ei tahtnud kuulda. Üks selline olukord on kirjeldatud Johannese 16. peatükis ja lõpeb salmidega 65+66:
Jeesus aktsepteerib seda. Autentsus on tema jaoks tähtsam kui arvukus.
Jeesuse järgimisel on tagajärjed, nii siis kui ka praegu, ja selle mehe jaoks siin oli ilmselt oluline, et Jeesus pidi rändama mööda maad. Kõigil on oma kodu, välja arvatud Jeesusel.
Aga ma tahan selle juurde hiljem tagasi tulla.
Praegu liigume edasi järgmise kohtumise juurde:
Surnud ja nende surnud
Ma pidin selle üle palju mõtlema.
Kas ta ei tohi minna oma isa matustele?
Ilmselt ei ole ma ainus, kellel selle tekstiga probleeme oli, sest olen kuulnud erinevaid seletusi.
Üks seletus oli, et isa ei olnud veel surnud, kuid mees tahtis koju jääda, kuni isa suri.
Teine selgitus, mida ma kuulsin, oli, et ka mitteusklik võib matuste eest hoolitseda ja et usklik peaks keskenduma eelkõige olulistele asjadele, nagu näiteks Jumala kuningriigi kuulutamine.
Ja mõlemad võimalikud seletused viivad selleni, et adressaat ei peaks hoolitsema matuste eest, vaid minema Jumala riiki kuulutama.
Ma usun, et seletus on palju lihtsam.
Jeesus ei ütle, et ta ei peaks matustele minema.
Adressaat küsib: "Lase mind minna" ja Jeesus ütleb: "Mine".
Olin hiljuti ühe naabri matustel ja pärast seda toimunud matuse vastuvõtul istusime koos oma ämmaga koos selle naabri sõpradega lauas. Rääkisime sellest ja sellest ning puudutasime veidi ka surma ja elu tähenduse teemat. Võib ju juhtuda, et matuseõhtusöögil räägitakse surmast, eks ole?
Minu anni püüdis vestluses Jeesusele tähelepanu juhtida. Ma olin ärritunud, sest ma ei ole vist kunagi varem matustel evangeeliumist rääkinud.
Mõtlesin pärast seda olukorda veel mõnda aega ja kui ma lugesin neid kahte salmi, siis meenus mulle see ärgatus. Ma vist käitusin pigem nagu üks surnu, kes pani teise surnu maasse.
"Teie aga minge ja kuulutage Jumala riigi sõnumit." See oleks olnud minu missioon. Muidugi tuleb alati vaadata, kuidas see konkreetses olukorras sobib ja kellega sa laua taga istud, aga põhireegel on: "Aga sina mine ja kuuluta Jumala riigi sõnumit".
Ma ei usu, et tolleaegsed matused olid põhimõtteliselt teistsugused kui tänased.
Loomulikult ei olnud seda uhket matusekooki, kuid oli ja on ikka veel lein, segadus, lahkumisvalu, abitus, abitus, abitus, ehk ka kergendus, kui surm saabus pärast pikka haigust, ja kindlasti oli ja on alati küsimus, mis tuleb pärast surma.
Jüngerlus ei tähenda tingimata teatud kohas olemist, kus maapealne Jeesus oli, vaid pigem: "Teie aga minge ja kuulutage Jumala riigi sõnumit".
Siis peaks mees minema ja hoolitsema oma isa matuste eest, kuid võimaluse korral osutama Jeesusele.
Me ei saa oma maistest kohustustest pääseda jüngerluse kaudu, kuid seal, kus me peame neid täitma, saame osutada Jeesusele Kristusele.
Tuleme kolmanda isiku juurde:
Tagasi vaadates?
Ma tahaksin teile selle kohta rääkida ühe naljaka loo.
Olin kord mõnel kristlikul üritusel, kristlikul pulmal või koolitusel, ma ei mäleta.
Tagasiteel võttis mind üks tüdruk kaasa ja rääkis, et ta oli käinud inglise piiblikoolis.
Ta pidi seal pidama sissejuhatava kõne, kus ta rääkis oma kutsumusest, ja ta oli valinud just selle teksti.
Ja kui ta seda ette luges, tegi ta ühes kohas vea:
Jeesus vastas: "Keegi, kes paneb käe pistoda (künni asemel) ja vaatab tagasi, ei ole kõlbulik Jumala riigi teenistusse.
Plough tähendab inglise keeles "plough" (hääldatakse "plau"), kuid kirjutatakse "ploug" ja ta hääldas seda ette lugedes nagu "plag", mis tähendab pistikut, nt elektripistikut.
Ta ütles, et saal möllas naerust ja ta ei tea, miks.
"Igaüks, kes paneb käe pistikule ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala kuningriiki."
Aga võtame nüüd selle teksti tõsiselt.
Esmapilgul kõlab see tekst nii, nagu tahaks Jeesus, et mees jätaks oma pere keset ööd sõnagi ütlemata.
Kuid Jeesus ei ütle siinkohal midagi sellist.
Pilt, mida ta siin kasutab, on vist kõigile selge: kui sa juhatad künni ja siis vaatad tagasi, siis ei saa sa õigel teel püsida ja kündad kuskil.
Ma mäletan, kui ma sõitsin mopeediga: Mul ei olnud mopeedil tahavaatepeeglit ja kui ma vaatasin tagasi vasakule, oli mul väga raske sõita otse edasi. Tavaliselt tõmbasin veidi vasakule.
Sõidurajal hoidmine näib olevat Jumala riigis oluline.
Ühest küljest on see põhimõtteliselt tõsi: te elate sõidurajal, mille lõpp on teie lõplik ühinemine Jeesusega Kristusega, seega elate silmad Jeesusele suunatud. Teel võib olla künkaid, kive või muid takistusi, kuid kui sa hoiad oma pilgu Jeesusele, võid sa edasi minna.
Loomulikult kehtib rajal hoidmine ka konkreetse teenistuse kohta, mille oled endale võtnud.
Mees tahtis koos Jeesusega edasi minna ja oma pere maha jätta. Me ei tea, kas ta tahtis maha jätta oma naise ja lapse või vanemad, ja ma ei taha hinnata, kas ta tahtis kuidagi oma kohustuste eest põgeneda. Ma arvan, et ta tahtis nüüd tõesti Jeesusega koos käia, õppida temalt kui oma meistrilt ja nägi selles oma elu järgmist etappi.
Seda võiks võrrelda näiteks tänapäevaga, kui keegi tahab aastaks oma perest lahkuda, et minna piiblikooli. Kui sugulaste materiaalne kindlustatus on tagatud ja nad on sellega nõus, siis pole selles midagi halba.
Miks Jeesus seda talle ütleb?
Ta tahab hüvasti jätta, aga kas see hüvastijätt on tõesti hüvastijätt koduga või vaatab ta alati kurbusega tagasi, et ta on läinud?
Kui te lahkute, siis te peate lahkuma ja järgnevat elu ei tohi iseloomustada igatsuse valu, sest siis vaatate tagasi ja ei suuda oma teenistuses püsida.
Isegi kui hüvastijätt on ehk ajaliselt piiratud, peab see olema hüvastijätt.
Paralleelselt leiame selle kohta 1. Kuningate 19. peatükist
Eelija määrab endale jüngriks Elisa, kes on ka valmis, kuid tahab kõigepealt oma vanematega hüvasti jätta.
Eelija ei ole midagi selle vastu.
See, mida Eliisa siin teeb, on huvitav.
Ta oli vastutav karjakarja eest ja ta tapab selle karjakarja ja küpsetab selle rakmete puul. Ta tähistab oma kolleegidega hüvastijätmist ja ilmselt oli ka tema isa seal, sest ka tema kündis. Võib-olla saatis ta ka kellegi teise oma ema järele. Seda ei öelda, kuid see on võimalik.
Mõned asjad saavad siin selgeks. Ühest küljest ei ole hüvastijätupidu, isegi kui soovite, rikkalik pidu vale, kui te võtate vastu teenistuse Jumala kuningriigis, mis viib teid kodust eemale.
Teisest küljest on Elisa tõesti oma vana elu selja taha jätnud. Ta on hävitanud oma töövahendid ja seega sümboolselt lahustanud oma vana töökoha. Nii et ta tõesti jättis oma vanale elule hüvasti.
Ja siis ta läks ja järgnes Eelijale ning teenis teda.
Sarnasused meie teksti kolme inimese vahel
Niisiis, esimene ja kolmas tahtsid omal soovil Jeesusele järgneda ja mõlemale ütleb Jeesus, et tema järgimine toob kaasa teatud tagajärjed.
Teist palub Jeesus talle järgneda, kuid palub, et tal lubataks kõigepealt hoolitseda oma isa matuse eest. Teda saadab Jeesus - minu arvates - sellele matusele: "Minge ja kuulutage Jumala riigi sõnumit!".
Kuidas kujutasid nad kolmekesi ette "jüngriks olemist"?
Ma arvan, et neil oli sellest mõnevõrra piiratud ettekujutus.
Nad tahtsid olla koos Jeesusega, mis on üldiselt tõsi, kuid nad tahtsid ka igapäevaelu ignoreerida või seda kiiresti ära märkida kui midagi tüütut.
Tahta olla koos Jeesusega Kristusega on üldiselt õige asi ja me kõik saame tänapäeval alati koos Jeesusega olla, samas kui toona ei olnud maapealne Jeesus seda muidugi veel võimalikuks teha.
Kuid tänapäeval on ka meil oht, et me eraldame jüngerluse ja igapäevaelu.
Jüngerlus toimub koguduses, eriti koguduse teenistuses, ja me peame igapäevaelus kuidagi ellu jääma .... aga nii ei tohiks see olla.
Jeesus saadab meid kõigepealt igapäevaellu. Seal toimub meie esimene töö.
Aga jüngerlus võib ja peab muidugi minema kaugemale igapäevaelust.
Jeesus on kutsunud juba paljusid inimesi eriliste teenistusülesannete täitmisele ja sellised teenistusülesanded ei ole mitte ainult rasked, vaid toovad ka tasu.
Kuid see võib tähendada, et sul ei ole enam päris kodu siin maa peal ja see võib tähendada ka hüvasti jätmist lähedastega. Jeesus näitab meile siin tekstis, et me peame hoolikalt mõtlema sellistele tagajärgedele teatud teenistusülesannete puhul.
Kuid Jeesus annab ka imelisi lubadusi sellisteks juhtudeks (Mk 10:29, 30; Uus Testament):
Vaatamata kõigile tagajärgedele, mida me muidugi peame eelnevalt mõistma, ei tohi me kunagi unustada tema imelisi lubadusi.
Kuid ta ei koorma meid kunagi liiga palju, ja kui me ei suuda mõningaid asju teha, võime ikkagi olla temaga koos seal, kus me oleme, ja teha koostööd tema kuningriigis.
AMEN