Avatud uksed

Sissejuhatus

(viide sketšile) Välismaalane, kes kurdab liiga väheste avatud uste üle...

Ma ei tea, kas seal on tulnukad, ma ei pea seda ebatõenäoliseks, aga ma ei tea.

Ma nägin kord Saturni sondiga Cassini tehtud fotot Maast Saturnilt. Maa oli vaid tilluke täpp, kahvatum kui paljud seda ümbritsevad tähed, tolmuplekk kosmoses.

Võiksite hakata filosofeerima. Miks on siin nii palju väiklust, miks me ei näe suurt pilti, miks me kõik ei tule kokku ja ei lahenda probleeme ühiselt?

Mul on vahel ka selliseid mõtteid, kuid kuidagi ei ole inimkond "meie", vähemalt ei käitu me sellisena. Tundub, et suundumus on vastupidine, igaüks isoleerib end veelgi enam oma mullis koos mõttekaaslastega. Vähemalt mulle tundub see nii.

Aeg-ajalt toimub selline üleüldine ärkamine, kus äkki paljud inimesed hoiavad kokku ja aitavad üksteist. Me saime seda kogeda siin Leichlingenis pärast traagilist üleujutuskatastroofi, see vastastikune toetus ja abi oli fantastiline.

Kuid teiste teemade, näiteks kliimamuutuste puhul see kuidagi ei toimi.

Inimesed nimetavad üksteist sotsiaalmeedias, sest kõik teised on rumalad. Ma nüüd natuke liialdan, aga isegi ühes Leichlingeni Facebooki grupis - olen vanem, Facebook -, mida ma jälgin, on toon mõnikord üsna karm, eriti kui on tegemist selliste kuumade teemadega nagu kliimamuutused, migratsioon, koroonaviirus, sõda Ukrainas jne.

Mõnikord, või mõnikord sageli, pööritan ka silmi avalduste peale ja mõtlen, et ei, ma ei vaja seda praegu.

Ma ei taha sageli öelda, mida ma sellistest põnevatest teemadest arvan. See pole ka tegelikult oluline. Ei ole mingit erakonda, ei ole mingit valitsust, kes võtab minu mõtted üles ja ütleb, et jups, teeme nii, nagu teie arvates on õige. See ei oleks ilmselt ka hea.

Ma võiksin liituda foorumikommentaatorite ja Twitteri kommenteerijate tohutu hulgaga ja mõnikord kirjutan midagi foorumisse, kuid olen otsustanud kirjutada ainult selliseid asju, mida ma saaksin öelda näost näkku. Ma olen veel õppimisvõimeline, aga ma hakkan paremaks saama.

Lukustatud uksed

Tuleme tagasi avatud uste juurde. Kas poleks parem, kui "meie" oleks olemas ka siis, kui linn ei ole vee all?

Jõululoos, nagu seda Piiblis kirjeldatakse, oli juba raske "meie" (Lk 2, 1-7; HFA, lühendatud):

Nad pidid minema reisile, millele nad ei tahtnud minna, sest kes tahab minna sellisele reisile, kui ta on loenduse tõttu raskelt rase? Kuid neil ei olnud valikut ja kui nad kohale jõudsid, ei olnud nende jaoks ruumi ega avatud ust.

Võib-olla oli linn nii täis, et kõik ruumid olid juba hõivatud sarnaste abivajajatega, kuid ma kahtlustan pigem, et kohalike arvates ei olnud need võõrad, kes nüüd nende ebapopulaarsete Rooma maksunimekirjade tõttu kõikjalt kohale sõitsid, niikuinii teretulnud.

Mingit "meie" ei olnud, inimesed eelistasid jääda omaette ja lootsid, et need võõrad varsti jälle kaovad.

Neil oli juba palju ühist, sest vaevalt, et Rooma okupandid kellelegi meeldisid. Kuid nii siis kui ka praegu eelistame me jääda oma tuttavas ringis, oma tuttavas mullis.

Avatud uksed

Piibli aegses kirikus oli see ilmselt mõnikord ka probleemiks.

Piiblis on üks lõik, kus vaadeldakse kõigepealt Jeesuse Kristusega koos elavate inimeste õiget käitumist.

See tähendab elu hülgamist teiste arvelt, ohjeldamatut käitumist, ahnust, kontrollimatuid vihapurskeid, üksteisele valetamist jne. Ja sellisele muutuste teele on võimalik asuda.

See lõik juhatab kõigepealt sisse lause (Koloslastele 3:10; UT):

See on protsess, mis ei toimi iseenesest, vaid tuleb Jumalalt ja ma isiklikult mõistan, et mul on veel pikk tee käia.

Ja siis tulevad jälle lahtised uksed (väljavõte Koloslastele 3:11; HFA):

Tundub, et inimesed jäid peamiselt oma kultuurikeskkonda ning neil olid reservatsioonid ja eelarvamused teiste suhtes, nii nagu paljud inimesed tänapäeval jäävad peamiselt oma mullis.

Tolleaegse kiriku jaoks oli oluline, et inimesed jätaksid oma kitsad vaated maha ja avaneksid teistele inimestele, kellega neil muidu ei oleks palju pistmist. Ei ole oluline, kust sa tuled, milline on sinu taust.

Võib-olla peame ka isiklikult muutuma, sarnaselt sellega, mida kirjeldati varem, et muutuda avatuks teistele inimestele. Loomulikult on tuttavlik alati mugavam, ja loomulikult on mugavustsoonis mugavam kui väljaspool seda.

Jeesuse avatud uks

Mina isiklikult ei saa seda üksi teha. Ja sellepärast ma reisin koos Jeesusega Kristusega. Tal on alati avatud uks ja Jeesus ise sõnastab seda nii ühes piiblisalmis (Mt 11:28.29; UT):

See salm ei räägi kirikust, vaid Jeesuse Kristuse isiklikust kontaktist inimesega. See võib olla positiivse muutuse algus.

Lapsena lükati ta välja tallu, kuid ülestõusnuna kutsub ta igaüht meist sisse. Ja ma tahaksin, et te seda mäletaksite, kui kuulete jõulude ajal Jeesusest Kristusest.

Kokkuvõte

Lubage mul teha kokkuvõte:

• Kahjuks elame sageli oma keskkonnas ja avame end vähe teistele, kes on väljaspool meie mulli. Ilmselt oli see nii ka Jeesuse sünni ajal.
• Selleks, et olla võimeline end teistele avama, peate olema valmis muutuma ka ise.
• Jeesus Kristus kutsub meid:
28 Tulge minu juurde, kõik, kes te olete vaevatud ja koormatega koormatud. Minu juures leiate te rahu. 29 Andke end mulle alla ja õppige minult. Sest ma olen lahke ja valmis teenima kogu südamest. Siis saabub rahu teie ellu.