Sissejuhatus
Ma alustan täna lubadusega psalmist 125:
Nii et need, kes usaldavad Jumalat, ei kõhkle.
Hm, mida wobble tegelikult tähendab?
Vikipeedia andmetel on "veeremine" tehniline termin maismaasõiduki pöörlemisliikumise kohta ümber sõiduki fikseeritud koordinaatsüsteemi pikitelje.
Veesõidukite ja õhusõidukite puhul nimetatakse seda liikumist "veeretamiseks".
Kõnekeeles kasutatakse seda terminit näiteks ka tähenduses "õõtsuv liikumine".
Mulle meeldib kõige rohkem esimene määratlus. Seda võib kogeda, kui te sõidate autoga suure kiirusega läbi kitsa kurvi, sest siis kaldub auto ümber oma pikitelje väljapoole.
Autojuhtidele selline veeremine ilmselt ei meeldi, sest tootjad, eriti kallimatesse autodesse, paigaldavad elektrooniliselt juhitavad stabilisaatorid, et auto jääks näiteks sellistes kurvisituatsioonides võimalikult tasaseks.
Kiikumine tähendab ka teatavat kontrolli kaotust, see on ebameeldiv. Samas, kui ma õpilasena pardiga sõitsin, oli sellel ka teatud võlu. Vedrustus oli legendaarne ja part kaldus kurvides üsna palju, mille poolest ta oli tuntud, aga samuti oli üldiselt teada, et tiheda kurviga partit peaaegu võimatu ümber kallutada. Sa kõigutasid, aga sa ei kukkunud ümber.
Noored võivad googeldada, mis on Citroën 2CV, et teada saada, mis on parda, või ehk leida Arte meediaraamatukogust ajaloolise programmi.
Siiski, mis puutub autosse, siis te ei taha naasta tehnikamaailma parda, te tahate sõita kõhklematult.
Kas me saame teha sama oma eluga? Elu ilma kõhklemiseta?
Piibli salm kõlab nii: Need, kes usaldavad Issandat, on nagu mägi, mis ei kõigu.
Lugem nüüd kogu psalmi 125; NGÜ.
Palverännaku laul, isiklikult teel olles
Algus on midagi, mida kiputakse sellise psalmi puhul tähelepanuta jätma: Palverännaku laul.
Teised tõlked räägivad palverännakust.
Vanast Testamendist teame, et tolleaegsed Iisraeli juudid pidid kolm korda aastas käima Jeruusalemmas asuvas templis (nt 2Moosese 34:24).
Samuti teame Uuest Testamendist, et näiteks Maarja ja Joosep sõitsid koos kaheteistkümneaastase Jeesusega paasapühaks Jeruusalemma ja käisid kindlasti seal templis, sest nad leidsid Jeesuse sealt.
Tänapäeval on mul selliste palverännakutega natuke probleeme, sest need lähevad sageli mingite kummaliste reliikviate juurde, näiteks Trieris peaks olema tükike seelikust, mida Jeesus kandis. Teistes kohtades, nagu Altötting, Fátima või Lourdes, olevat olnud Neitsi Maarja ilmumisi ja paljud inimesed lähevad sinna ikka ja jälle palverännakule. Lourdes'is räägitakse isegi, et seal tõusev allikas toob tervendust, nii et paljud meeleheitel inimesed lähevad sinna palverännakule, et kogeda tervenemist või vähemalt kergendust.
Ma ei pea sellistest palverännakutest reliikviate ja imede pärast suurt midagi, aga mis mõte sellistel palverännakutel siis oli?
Need, kes usaldavad Issandat, ei kõhkle, lauldakse siin, sest psalm oli algselt laul. Ma arvan, et meie elu sarnaneb mõnikord pigem pardiga kui elektrooniliselt stabiliseeritud luksusautoga sõitmisega, kui ma võin seda pilti veel kord kasutada. Me kõikume mõnikord üsna palju, kuid see on tingitud meie kõhklevast usaldusest, mitte Jumalast.
Hea näide selle kohta on Peetrus vee peal, Matteuse 14:28-31; Uus Testament, kus Jeesus kohtas jüngrid Galilea merel paadis vee peal:
Peetruse kõhklus ei olnud tingitud mitte Jeesusest, vaid Peetruse kahtlustest. Aga mida teha vähese usu ja kahtluse vastu?
Psalmi ajal ei olnud inimestel veel Püha Vaimu ja neile tuli Jumalast ja tema tõotustest meelde tuletada väliste märkide ja rituaalide kaudu. Seepärast oli olemas keskne tempel ja kesksed teod.
Kui me kuulume Jeesusele, siis me palvetame ja Jumal on seal. Me tunnistame ja Jumal kuuleb seda, annab andeks ja aitab meil oma käitumist muuta.
Sellegipoolest kõhkleme me liiga sageli või julgeme minna veele nagu Peetrus ja siis ainult vaadata tormi. Kuid nii nagu Jeesus hoiab Peetrusest kinni ega lase tal uppuda, hoiab ta ka meie elu-panka ümbermineku eest.
See, mida psalm alguses ütleb, on tõsi, kuid ma näen seda pigem kui eluprotsessi. Mida rohkem me usaldame Jumalat, seda vähem me kõhkleme. Ja kui me usaldame ja midagi ähvardab meie elu kõigutada, siis saame sellest Jumala abiga läbi.
Sellepärast ei ole meil tegelikult vaja palverännakut, sest Jumal on siinsamas. Aga mõnikord võivad harjumused aidata meil mõnd asja uuesti teadvustada. Mõnel inimesel aitavad kirikuaasta, jõulu-, lihavõtte- ja nelipühapüha pühad ikka ja jälle visualiseerida Jumala kehastumist, Jeesuse ülestõusmist ja Püha Vaimu vastuvõtmist. Põhimõtteliselt on see omamoodi palverännak, ainult et te ei reisi teise kohta.
Piiblis on ka selliseid reeglipärasusi nagu jumalateenistused ja Issanda õhtusöömaaeg, mis peaksid teid alati uuesti teadvustama, millega on tegemist.
Ja kui need sündmused, kohtumised ja kohtumised aitavad teil mõista, et Jumala usaldamine aitab teil kindlalt seista ja mitte kõhklema jääda, siis on neil mõtet.
Omavalitsus
Läheme pisut edasi psalmi 125.
Kaitsvad mäed linna ümber kaitsevad linna vaenlase sõdurite eest, vähemalt neil aegadel, kui ei olnud suurtükiväge ega lennukeid.
"Tema rahvas" on muidugi tänapäeval kiriku kujutis. Nii et Issand ümbritseb meid nüüd ja kogu aeg.
Ma arvan, et te näete seda pilti kiriku jaoks kogu maailmas ja ka meie kiriku jaoks siin kohapeal.
Mis puudutab kirikut kogu maailmas, siis oleme kindlad, et Jumal ümbritseb ja kaitseb oma rahvast.
Aga kuidas see siin kohapeal välja näeb? Milliste vaenlaste eest kaitseb meid Jumal?
See pilt Jeruusalemmast, mida ümbritsevad mäed, oli tollal inimestele üsna meeldejääv. Kahtlemata olid üsna paljud neist, kes toona palverännakul seda psalmi laulsid, juba osalenud sõjas ja näinud elusalt, kuidas mäed vaenlase tööd raskendasid.
Aga millised on meie vaenlased täna? Kindlasti oleks huvitav seda arutada mingisuguse noorteprogrammi raames vanematele inimestele.
Mis ohustab meie kogukonda? Mille eest me vajame kaitset?
Kas nad on ehk vastikud naabrid, kellele meie kogukond ei meeldi? Tegelikult ma ei tea ühtegi. Või on see häirimine, mis meid ümbritsevas maailmas külluses on?
Ma tõesti takerdusin ettevalmistuse käigus sellesse punkti. Ma arvan, et see oleks omaette jutluse teemat väärt.
Aga võib-olla tähendab see ka lihtsalt seda, et kiriku probleemid ei tule tavaliselt väljastpoolt, vaid need on põhjustatud meie endi poolt seestpoolt. Jumal kaitseb meid väliste probleemide eest.
Ma jätan selle praegu siia ja liigun edasi psalmi 125 juurde, sest järgmine salm viitab sellele, mida me just lugesime:
Ilmselt on psalmist veendunud Jumala kaitses, kuid kuidagi ei ole see kaitse veel tegelikult nähtav, sest rõhujad hoiavad praegu oma skeptrit.
Kuid psalmist usub, et Jumala kaitse saab võitu ja muutub nähtavaks. Tal on lootust ja ta loodab Jumala tööle. See on kindlasti eeskujuks meile.
Kuna Jumal kaitseb meid tulevikus, ei pea me muretsema ebasoodsate asjaolude ja vaenlaste pärast, vaid saame keskenduda sellele, mida Jumal meilt tahab, tema missioonile.
Ja siis teeb psalmist siinkohal huvitava märkuse: ei tohiks juhtuda, et need, kes teevad Jumala tahtmist, sirutavad oma käed välja, et teha halba.
Isegi kristlasena on oht minna valele teele, kui te usute, et jääte liiga tihti alla. Usaldus Jumala vastu võib sellistes tingimustes ehk kannatada.
See teeb selgeks, mis on tegelikult psalm. Psalm ei ole õpetuslik tekst ega juriidiline tekst, vaid isiklik palve, mille keegi on lauluna musitseerinud.
Ja selle psalmi autor on ilmselt juba näinud, kuidas usklikud panevad ebasoodsates oludes oma jumalakartuse kõrvale, et saada väidetavalt tükk kooki.
Ta palvetab siin paremate asjaolude eest, et tema kaasusklikud ei kukuks läbi.
Meie ehk palvetaksime suurema kindluse ja usu eest, kuid psalmist palvetab väliste asjaolude eest.
Muide, see ei ole vähem vagadus; Paulus soovitab seda meile ka 1. Timoteuse 2:1.2; Uus Testament:
Ebasoodsad sotsiaalsed tingimused, nagu diskrimineerimine või isegi tagakiusamine, võivad muuta kristlaseks olemise veidi hapuks.
Ma tean, et Jeesus lubas erilist abi eriti raskete olukordade jaoks (nt Luuka 21:15), kuid sellest hoolimata on hea palvetada meie valitsuse eest, et me saaksime oma usku siin rahus elada.
Head ja halvad poisid
Siis on jäänud kaks salmi, 4 ja 5, mis räägivad heast ja halvast.
Ma arvan, et psalmist kannatab veidi selle all, et meie maailmas ei ole head inimesed rikkad, ilusad ja terved ning halvad inimesed inetud, vaesed ja haiged.
Ka siin tulevad psalmisti isiklikud tunded läbi, kuid ma arvan, et on hea, et ta palvetab kogetud headuse eest siiratele inimestele.
Millal me viimati midagi sellist kellegi eest palvetasime? Issand, anna, et ta kogeks sinu headust.
5. salmis usun, ja ma loodan, et ma ei ole ülbe, et ma olen juba veidi kaugemal kui psalmist. Minu jaoks ei ole oluline, et õelad langevad hukatusse, vaid pigem see, et õelad teevad meeleparandust, kogevad andestust ja muutuvad.
Loomulikult on teoreetiliselt üsna lihtne niimoodi mõelda, kuid see muutub keeruliseks, kui kurjus teid otseselt puudutab, kui piinaja on praktiliselt teie ukse ees.
Seetõttu on minu arvates väga muljetavaldav, kui kristlased suudavad isiklikult oma piinajatele andestada.
Ja psalmi viimane sõna on "Rahu olgu Iisraelile".
Ja seda tahan ka mina meie kogukonnale. Mitte lihtsat rahumeelset kooselu, vaid seda, et me oleksime üksteisega rahus, tõmbaksime koos ja kogeksime koos rahu Jumalaga.
Kokkuvõte
- Kui me usaldame Jumalat, siis me ei kõigu ega jää seisma, kuid meie usaldus peab siiski kasvama ja seetõttu kõigub meie elu mõnikord nagu pardisõit. Kuid nii nagu Jeesus päästis Peetruse uppumisest, ei kuku ka meie elu part ümber.
- Kõik, mis aitab seda usaldust Jumala vastu tugevdada, olgu selleks siis festivalid või harjumused, on kasulik.
- Jumal kaitseb kirikut vaenlaste eest, et me saaksime keskenduda oma missioonile.
- Palvetagem sotsiaalsete olude eest, et me saaksime elada oma elu siin rahus.
- Palvetagem üksteise eest, et me kogeksime Jumala headust. Palvetagem ka, lihtsustatult öeldes, kurjade eest, et nad õpiksid tundma Jeesust ja kogeksid andeksandmist ja uut elu.
- Ja püüdleme oma kogukonnas rahu poole.