Sissejuhatus
(Psalm 13 lauldi varem)
Tahaksin täna koos teiega mõtiskleda selle psalmi üle, mis on pärit kuningas Taavetilt.
Ma võrdlesin ka mõningaid tõlkeid ja 2017. aasta Lutheri Piibli alguses on kirjas: "Taaveti psalm, mida tuleb kõva häälega laulda" ja seda ma ka tegin. Wikipedia andmetel pärineb kreekakeelne sõna "psalm" verbist "psallein", mis tähendab "lüüa keelde". See kirjeldab keelpillide saatel esitatavat laulu ja seda võib sõna-sõnalt tõlkida kui "pillimeeste laul".
Siis olen seda täpselt õigesti ette kandnud.
Ma ei mäleta täpselt, millal ma selle psalmi meloodia koostasin, kuid see oli üks mu esimesi meloodiaid üldse. See pidi olema umbes 1989. aasta paiku, kui olin 23-aastane.
Miks selline psalm mind selles vanuses hõivas? Kahjuks ei mäleta, millises elusituatsioonis ma tol ajal olin: võib-olla kriis, armastushaigus, ma ei tea.
Psalmi vaadates tuleb alati aru saada, et paljud neist psalmidest olid isiklikud palved, mis valati lauluks. Kahjuks on meloodiad kadunud, millest on minu arvates väga kahju.
Mõnda laulu lauldi templis suurtes rühmades, sarnaselt meie tänastele kiriku- ja jumalateenistuste lauludele, teisi ehk ainult lausuti ja need, kes tundsid end kõnetatuna, kandsid seda laulu oma südames.
Sellistes lauldud palvetes mängib rolli vähem õpetus, õige ja vale, ja rohkem isiklik tunne, subjektiivne tunnetus.
Nii on see ka meie psalmis. Vaevalt, et kellelegi tuleks siin pähe vastata sõnadele "Kas sa unustad mind igavesti?": "See väide on vale. Jumal ei ole meist keegi kaugel, nii ütleb Piibel!"
Taavet ei püüa õpetada, et Jumal unustab inimesed, kuid ta tundis seda psalmi kirjutades nii ja väljendab seda.
Ja ma tahaksin nüüd koos teiega selle psalmi üle edasi mõtiskleda.
Jumala poolt unustatud
2.-3. salmis kurdab Taavet oma praeguse olukorra üle, teatud mõttes kurdab ta isegi Jumalale.
Need väited kõlavad nagu etteheited.
Inimestevahelistes suhetes ei oleks selline sõnavalik nii soodne. Süüdistused pigem mürgitavad kliimat kui aitavad leida lahendusi või tervendada suhteid. Parem on töötada selliste "mina" sõnumitega nagu:
- Ma tunnen end sinu poolt unustatuna.
- Mulle on jäänud mulje, et sa pöörad mulle selja.
Aga Jumal saab sellega hakkama. Temaga ei ole meil tegemist ebatäiusliku inimesega, kes võib sõnu valesti võtta.
Me leiame Piiblist mitmeid selliseid kaebusi ja psalme, kus inimesed praktiliselt käed üles viskavad.
Ja kuna Jumal näeb meie sõnastustest niikuinii läbi, meie vaguralt keerulistest sõnavalikutest, siis saab talle alati selgeks, mida me ausalt mõtleme, mida me tegelikult tunneme, ja see ongi otsustav.
Aga millal me tunneme, et Jumal on meid unustanud? "Tema näo varjamine minu eest" on kuskil sama asi. Ma otsin Jumalat ja ei leia teda. Palved jäävad laes kinni või on nagu tuulega räägitud. Millal tunned sa end nii?
Kindlasti oleks huvitav kuulda kõigilt siinviibijatelt, millal nad oma elus nii tundsid, aga seda me nüüd ei tee.
Ma arvan, et Taaveti tolleaegne probleem saab selgemaks, kui vaadata ka järgmist salmi 3: "Mure on mu hinges, mure mu südames päevast päeva". Ta ei leia rahu. Tema mured on nii suured, et ta kardab kogu aeg, et nad teda üle jõuavad, et ta ei saa oma eluga hakkama. Ja ta ei saa hakkama ka oma murega, mis iganes selle põhjus on. See koormab teda iga päev. Ilmselt ei saa ta öösel oma murede tõttu hästi magada ja päeval ei suuda ta isegi mure ja leina mõneks ajaks selja taha jätta.
Olen kindel, et te kõik olete kogenud, kui kurnav võib mure olla. Kas mul on piisavalt raha, kas ma leian töö, kas ma saan oma tööga hakkama, mis saab minu lastest, kas ma saan kunagi uuesti terveks jne.
Ja mure ongi kuidagi murede süvenemine. Murega on veel lootust, murega on see juba läbi. Näiteks kuidas ma saan hakkama sellega, et lähedane inimene on mind maha jätnud? Kuidas ma tegelen lõplikult raisatud võimalustega? jne.
Taaveti puhul oli tema mure ja kurbuse allikas ilmselt vaenlane, kes tegi talle elu raskeks.
Piiblist teame, et Taavet oli mitu korda põgenemisel ja tal ei olnud alati kerge.
Tänapäeval on meil ilmselt vähem inimvaenlasi; mõned näevad vaenlasi seal, kus neid ei ole, või tunnevad, et neid koheldakse vaenulikult, kuigi teine inimene ei kavatse seda teha. Kui sind aga tööl või koolis konkreetselt kiusatakse, siis tundub see tõesti vaenulik. Ja sageli ei ole sul võimalust end kaitsta või asju klaarida.
Ja kui kõik niimoodi kokku puutub, elad juba küsimusega "milleni?". Ma ei suuda seda enam taluda. Kui kaua veel? Millal lõppevad mured ja kurbus, millal see kõik lõpuks lõpeb, millal ma näen jälle maad?
Milline on väljapääs?
Valgustage mu silmi
Sa võiksid nüüd palvetada: Issand, anna, et vaenlased kaduksid ja et kurbuse allikad kuivaksid ära ning et ma ei tunneks enam kurbust.
Psalmist ei tee seda. Muidugi ei tea ma, kui palju on Taavet oma psalmi siin läbi mõelnud, kuid minu arvates palvetab ta täpselt õiget asja (vrd. 4,5):
Piibli joonealuse märkuse järgi tähendab "tee mu silmad heledaks" kellegi elavdamist, elavdamist. Ja teised tõlked, näiteks Uus Testament, tõlgivad seda palvet järgmiselt: "Anna mulle uut julgust ja tee mu silmad uuesti särama". Mõned teised tõlked tõlgendavad seda palvet ka kui palvet uue julguse saamiseks.
On ebarealistlik arvata, et meil ei ole enam muresid, kurbust ega vaenlasi selles maailmas. Juba Piibli alguses, 1Moosese 3:19, on ennustatud, et me peame oma leiba sööma otsa higi pealt. Pingutused, raskused, vastuseis ja mured saadavad meid siin maa peal alati. Ja kuigi maailm ise on ilus ja kingitus, võib see olla ka üsna vaenulik ja ei saa kunagi olla meie tõeline, igavene kodu. See ootab meid Jeesuse Kristuse juures.
Psalmist palub uut elu, uut julgust, uut lootust. Ta ei mässu oma muredesse ja kurbusse.
Muretsemine on muidugi midagi sügavalt inimlikku ja seda käsitletakse mitmel korral ka Uues Testamendis (Mt 6:25-27; Uus Testament):
See puudutab eelkõige enda pärast muretsemist. Muidugi on midagi muud, kui te muretsete teiste pärast, hoolitsete nende eest või hoolitsete nende eest. Loomulikult võib "muretsemine" lisada ka sinna, kui teie hooleks usaldatud inimesed näivad olevat valel teel.
Aga ka siin ei saavuta "muretsemine" midagi.
Loomulikult ei ole see alati lihtne, kuid piibellik tee on see (Filiplastele 4:6, 7; Uus Testament):
Oma murede heitmine Jeesuse peale on lõppkokkuvõttes ka see, mida Taavet siin psalmis kirjeldab. "Valgustage mu silmi", "Pöörake mu pilk mu muredelt ja kurbustelt sinu poole, Jumal, ja andke mulle uut julgust". Murede vaatamine ei aita üldse.
Ja nüüd ei võida ka vaenlane, isegi kui mu elu võib hakata kõikuma.
Ma olen usaldanud
Ja siis muutub kaebus lõpuks rõõmuks.
See ülistus väljendab juba kindlust, et psalmist rõõmustab oma päästest. Ta on nüüd nii kindel, et ta räägib ühel päeval Jumala päästest.
Muidu oleks ajavorm veidi kummaline. Psalmi olevikuvormis on mure suur ja ta palub helgeid silmi ja vaatab nüüdsest tulevikku, kujutades ette, kuidas ta sealt tagasi vaatab.
Kas meil on see kindlus, et me tulevikus rõõmustame ja rõõmustab Jumala päästest? Sõltuvalt meie isiklikust olukorrast tundub seda mõnikord raske ette kujutada.
Oluline on siinkohal sõna "arm". Mõned teised tõlked ütlevad "armu" asemel "headus" või "armastus", kuid selles kontekstis tundub mulle "arm" olevat parim tõlge.
Meil ei ole õigust mureta ja mureta elule, õigust väikesele õnnele. Isiklikult ei kadesta ma seda kellelegi, kuid sellist õigust ei ole.
Me võime seda paluda, me võime paluda valgustatud silmi, julgust ja usaldust, et Jumal mõtleb meiega head.
Võib-olla tähendavad valgustatud silmad ka seda, et sa näed natuke selgemini, et sa näed, mis on tegelikult hea sulle ja teistele, et sa näed oma elu selgemini ja oskad oma muresid ja muresid paremini kategoriseerida.
Sest Jumal mõtleb sinuga ja minuga head ja me võime toetuda sellele, et ta on meile tagantjärele head näidanud.
Kokkuvõte
- Paljud psalmid on lauluks vormitud isiklikud palved.
- Taavet kurdab selles psalmis, süüdistab isegi veidi Jumalat. Ta tunneb end unustatuna ja muredest, murest ja vaenlastest ülekoormatuna.
- Ta ei palu, et probleemid kõrvaldataks, vaid palub helgeid, valgustatud silmi, uut julgust, uut perspektiivi.
- Ta loodab Jumala armule. Õnnele ja murevabadusele ei ole õigust, kuid Jumal mõtleb sinuga ja minuga head ja me võime sellele loota, nii et võime teda selle eest ühel hetkel tagantjärele kiita.