Sissejuhatus
Me oleme nüüd kolm nädalat tegelenud jumalateenistusel teemaga "rahu":
- Rahu Jumalaga
- Rahu oma naabriga
- Rahu iseendaga
Kuidagi on need kolm teemat omavahel seotud. Kui te olete teadlik sellest, et Jumal on teie patud andeks andnud, kui te olete seda tõesti mõistnud ja sisendanud, siis olete ka palju armulikumad oma ligimese suhtes ja olete palju rohkem valmis andestama ning see soodustab rahu oma ligimestega.
Ja kui teil on see teadmine, et te olete lihtsalt inimene, kes teeb aeg-ajalt vigu, isegi rumalaid vigu, ja te teate, et teid ikkagi armastatakse, siis olete iseendaga palju rahulikumad ja suudate oma puudustega palju paremini toime tulla.
Ja te olete loomulikult palju andestavam oma naabri puuduste suhtes.
Võib-olla võib neid kolme punkti vaadelda isegi üksteisele tuginedes:
- Rahu Jumalaga kui eeltingimus rahu saavutamiseks iseendaga.
- Rahu iseendaga kui eeltingimus rahu saavutamiseks naabritega
- Rahu meie naabritega, mis on kogukonna, elamisväärse ühiskonna, poliitilise rahu ja palju muu eeltingimus.
Ja tänane teema on: käitumine, mis viib rahu.
Ma arvan, et me mõtleme tavaliselt vastupidi. Käitumine, mis toob kaasa ebakõla.
Mul oli kord üks töökaaslane, kes tegi end rekordajaga kõikjal ebapopulaarseks ja see tekitas samuti rahutusi. Ma isegi ei tea, kas ta tegi seda meelega, aga kaebused kuhjusid.
Ta meenutas mulle alati väikest roomlast Asterixi raamatust "Vaidlus Asterixi üle". Mul oli koolis ladina keel ja seetõttu pidin ma oma koolihariduse toetuseks muidugi Asterixi lugema.
See väike roomlane oli agent, kelle ülesanne oli külvata gallialaste vahel lahkhelisid. Ta pidi vaid kohal olema, et inimesed hakkaksid vaidlema. Selles Asterixi raamatus olid kõnekuplid selliste vaidluste ajal alati roheliseks värvitud, nii et oli lihtne jälgida vaidluse arengut.
Võrdlus minu endise töökaaslasega ei sobi päris hästi, sest ta oli pigem teiste vastu, aga mõlemal juhul läks see kuidagi iseenesest.
Ka Piiblis leidub algusest peale lahkhelisid põhjustavat käitumist. See algab Eedeni aias. Naine ahvatleb meest sööma keelatud vilja, mees süüdistab naist ja Jumalat ning see viib elu, mida ei pruugi iseloomustada rahu.
1Moosese 1:16b; UT Jumal ütleb naisele:
Heebrea sõna "soov" tähendab siin tegelikult püüdlust kedagi omada. "Soov" või "igatsus", nagu seda teistes tõlgetes nimetatakse, on mõnevõrra mitmetähenduslik. Seda võib mõista ka kui jumaldamist, kuid tegemist on rohkemaga. Naine tahab meest enda jaoks omada ja mees tahab naise üle valitseda. Siin on ebakõla juba suhte idu.
Armastus tähendab tegelikult seda, et tahame teisele inimesele parimat, kuid see ei sobi kokku omamise või domineerimisega.
Omandamine ja valitsemine kõlab pigem üksteise vastu kui koos olemise, nagu ebakõla või võidurahu. Tugevam võidab.
Aga kui üks armastab teist ja tahab tõesti tema jaoks parimat, siis on nad ka teineteise jaoks parimad ja siis naaseb suhetesse elav rahu.
Ja ma usun, et rahu üldiselt on meie missioon; need kolm rahu tasandit - rahu Jumalaga, rahu iseendaga ja rahu oma ligimestega - on meie missioon.
Ma tahaksin nüüd vaadata kahte tasandit, kus on tegemist rahu ja lahkhelidega, ning kasutada mõningaid näiteid Piiblist.
Alustame
Faktilised küsimused
See tundub siiski suhteliselt probleemivaba, sest te saate objektiivselt otsustada, mis on hea ja mis mitte nii hea. Aga kuidas te tegelete erinevate arvamuste ja kriitikaga?
Ma lugesin 2Moosese 18:13-27; UT, kus Moosest külastas tema ämm Jetro. Nad olid eelmise päeva koos veetnud. Mooses rääkis neile, mida nad olid kogenud koos Jumalaga, ja Jetro oli selle üle õnnelik.
Minu arvates on selline lähenemine väga õpetlik. Jethro küsib küsimusi, ta tahab menetlust mõista, enne kui ta selle üle otsustab ja nõu annab. Ta küsib selgitust selle kohta, mida Mooses teeb ja miks ta seda teeb.
Ja pärast selgitust julgeb ta selle lähenemise kohta hinnangu anda. "Sa ei tee väga head tööd."
Siin võib reageerida erinevalt. Me oleme seda alati nii teinud, teistmoodi ei ole võimalik. Olete siin ühe päeva olnud ja arvate, et saate paremini hakkama?
Mooses on tõesti nii kaua oma teenistuses ennast ära kulunud ja siis tuleb keegi ja ütleb, et see on vale?
Me teame Moosese kohta, et ta oli väga tagasihoidlik ja tagasihoidlik mees (4Moosese 12:3). Ta jätkab kuulamist. Ja Jetro nõuanne on väga mõistlik. Mooses on kergendatud, rohkem inimesi on kaasatud. Rahva juhtimine muutub ühe mehe näitemängust meeskonnatööks. Igapäevaelu muutub tõhusamaks ja paremaks.
Seepärast peab Mooses võtma endale muid ülesandeid. Ta peab õppima delegeerima, ta peab õppima inimesi usaldama, neid arendama ja oskama neid hinnata. Kuidas te tunnete ära, kas keegi on võimekas ja usaldusväärne?
Minu arvates on Jitro ettepanekus väga tähelepanuväärne ka kõrvallause "kui Jumal seda käsib". Jitro on ka teadlik, et ta ei ole tarkust lusikaga söönud. Nii hea kui see ettepanek tema ja vist ka meie silmis on, võib ta ka eksida ja ta on sellest teadlik. Võib-olla oli Jumalal ikkagi midagi muud meeles.
Te teate, kuidas see on. Kellelgi on suurepärane idee ja siis on ta täiesti solvunud, kui teine inimene seda ikkagi ei mõista.
Alandlikkus on alati kohane, kui tegemist on selliste küsimustega nagu õigete struktuuride valik, ülesande õige täitmine jne. Välismaalasel võivad olla õiged ideed, kuid mitte tingimata. Välismaalasel võivad olla või ei pruugi olla õiged ideed, et edasi liikuda.
See alandlikkus, see teadmine, et teisel inimesel võib olla parem vaatenurk, tagab rahu ajal, mil võib-olla on vaja muutusi. Teisel inimesel võib olla õigus.
Puhtalt faktilistes küsimustes, näiteks organisatsioonilistes või tehnilistes küsimustes, on erinevad arvamused ja ideed ning nende käsitlemine üks asi.
Keerulisemaks muutub see, kui tegemist on eetiliste küsimuste või usuküsimustega. Sellistel juhtudel on objektiivsus raskem.
Üks näide on Apostlite tegude 10. ja 11. peatükist.
Järgneva juhtumi selgitamiseks on oluline teada, et juutidel ei olnud tol ajal lubatud mittejuutidega suhelda religioossete eeskirjade tõttu, näiteks oli keelatud koos süüa.
See seisukoht tundub meile mõnevõrra kummaline, eriti kuna me ise ei ole juudid. Kuid juudid mõistsid seda omal ajal ja pidasid seda õigeks.
Ka apostel Peetrus nägi seda algselt nii, kuid Jumal näitas talle kogemuse kaudu, et nii mõtlemine ei ole õige. Tal oli nägemus, kus talle näidati loomi, mida juudil ei olnud lubatud süüa, ja selles nägemuses käskis Jumal tal neid loomi süüa. See juhtus kolm korda. Ja siis tulid roomlase Korneliuse käskjalad, et teda kätte saada, ja Jumal käskis Peetrusel minna koos nende roomlastega.
Ja nende roomlaste majas saab Peetrus nüüd aru, millest on juttu (Apostlite teod 10:34-35; UT):
Seejärel saavad need roomlased Püha Vaimu ja ristitakse.
See tekitab juudi kristlaste seas ebakõla.
Apostlite teod 11, 1-3; UT
Lühidalt seletades: ümberlõikamise pooldajad on muidugi teine sõna juutide jaoks (mõned tõlked ütlevad seda ka otse) ja ümberlõikamata on mittejuudid.
Kuidas reageerib Peetrus nendele süüdistustele?
Mõnedes teistes tõlgetes öeldakse "siis teatas Peetrus täpselt, mis oli juhtunud".
Ma arvan, et see esimene sõnastus on nii suurepärane. See on positiivne arutelu. Faktid ja argumendid on lahti kirjutatud ja esitatud nii, et teine inimene saab neist aru.
Te võtate aega, et selgitada ja veenda teisi.
Peetrus oleks võinud öelda: Ma olin koos Jeesusega reisil, mida sa tahad?
Ta ei tee seda. Ta annab üksikasjaliku ülevaate oma nägemusest, kohtumisest roomlastega ja sellest, kuidas need roomlased said Püha Vaimu.
Peetrus veenis neid faktidega ja oma usaldusväärsusega. Nüüd olid kõik rahulikud selle üle, et ka mittejuudid võivad Jeesust tundma õppida.
Sarnast olukorda leiame ka Apostlite tegude 15. peatükis:
Seejärel toimub arutelu ja esitatakse erinevad seisukohad. Peetrus jutustab oma kogemustest roomlastega Korneliuse ümber ning Paulus ja Barnabas annavad aru lugematutest mittejuutide pöördumistest.
Lõppkokkuvõttes lõpeb see väga pragmaatilise otsusega.
Koguduse vanem Jaakobus võtab selle kokku:
Me suutsime kokku leppida lahenduses. Ja see oli raske küsimus. Ühelt poolt olid need neli punkti tingitud sellest, et igas linnas olid juudid ja neid taheti võita. Ja need punktid olid ka Vanas Testamendis ette nähtud mittejuutidele, kes tahtsid elada juutide seas Iisraelis (3. Moosese 17.18); ümberlõikamist ei olnud ka neile inimestele tol ajal ette nähtud. Ja nii ei heidutanud need juudid, kes Jeesust veel ei tundnud, liiga palju. Seega oli see väga pragmaatiline lahendus, mis viis rahu.
Käitumine / suhe
Pärast faktilisi küsimusi jõuame käitumise juurde. See on veidi keerulisem. Me leiame Piiblist palju prohveteid, kes mõistsid hukka oma kaasmaalaste käitumise. Tavaliselt ei meeldi inimestele sellised inimesed.
Ja neid prohveteid kiusati taga, ajati minema ja mõnikord isegi mõrvati.
Ristija Johannes, kes oli avalikult kritiseerinud valitseja Heroodes Antipase eluviisi, vangistati ja hiljem mõrvati (Matteuse 14).
Aga seda ei tee enam keegi. Kes süüdistaks Schröderit tema viie naise pärast?
Aga võtame selle sammu võrra madalamale. Milline on see, kui keegi teine kritiseerib minu käitumist?
Me leiame lähenemise Matteuse 18:15-17; UT:
Ma arvan, et tegemist on pigem ilmselge väärkäitumisega. Sellele viitab juba lause "astuda talle vastu".
Kuid ka halli tsooni käitumise puhul või kui te arvate, et ta kahjustab ennast selle käitumisega, võite vähemalt osaliselt kohaldada V.15, vestlus eraviisiliselt.
Kuidas teil õnnestub teist inimest kritiseerida, kuid samas säilitada teineteisega tõeline rahu?
Nii nagu Peetrus, nagu eespool mainitud, põhjendas oma käitumist, astudes teiste vastu tükkhaaval, võiksime ka meie püüda põhjendada seda, mida me kiidame ja mida me kritiseerime. Selleks peame aga mõistma ka seda, miks teine inimene käitub nii, nagu ta käitub. Tuleb püüda vaadata läbi teise inimese silmade.
Kuid loomulikult peate olema valmis ka ise kriitikat saama.
Samuti leiame arvukalt viiteid sellele teemale vanasõnades, nt Vanasõnad 12:1; UT:
Elberfelderi Piibli järgi võib "manitsus" tõlkida ka kui "noomitus". Kui ma midagi sellist loen, siis tunnen end üsna rumalana.
Ja muidugi teeb muusika toon (Õpetussõnad 15:1; UT):
või Õpetussõnad 15, 4; NL:
Mis puutub meie käitumisse, siis puhtalt objektiivse vaatega ei jõua me kaugemale; asi on kaastundes, mõistmises ja suhetes.
See on ilusti sõnastatud Galaatlastele 6, 1.2; Uus Testament:
Lõppkokkuvõttes tähendab "mõistmine" teise inimese mõistmist, tema nägemist tema silmade läbi.
Ja alati peab silma peal hoidma, kuidas lugu palgi ja killuga on ;-)
Siis saame ehk ka teineteist rahulikult noomida.
Vale rahu
Täielikkuse huvides tahaksin rõhutada, et võib olla ka vale rahu. Mul ei ole tegelikult konkreetset olukorda meeles, aga see on kuidagi osa sellest.
Piiblis on üks lugu, kus üks prohvet tekitab probleeme.
See on üks minu lemmiklugusid Piiblis:
Kaks liitlaskuningat tahtsid sõdida (1Kuningate 22:10-23; NL):
On tore, kui kõik on ühel meelel. Ei mingeid konflikte, ei mingeid lahkarvamusi, kõik hoiavad kokku. Aga see prohvet Miika oli kahjuks rikutud.
Te võite arvata, et ta oli hullumeelne, kuid tal oli õigus. Kõik läks täpselt nii, nagu Micah oli ennustanud.
Ma usun, et üks tüli tegija ei ole tavaliselt õige, vähemalt minu kogemuse kohaselt, kuid see võib juhtuda ja antud juhul on tüli tegija seganud vale rahu.
Kas olete valmis mõtlema oma käitumise ja mõtlemise üle? Isegi kui te kuulute enamuse hulka, peaks Moosese alandlikkus, mida ma eelnevalt kirjeldasin, olema eeskujuks. Teisel inimesel võib olla õigus.
See oli lihtsalt erijuhtum, mille ma lisasin täielikkuse huvides.
Kokkuvõte
Ma tulen lõpuni:
- Oleme viimastel nädalatel tegelenud rahu teemaga ja ma usun, et need teemad tuginevad üksteisele:
- Rahu Jumalaga kui eeltingimus rahu saavutamiseks iseendaga.
- Rahu iseendaga kui eeltingimus rahu saavutamiseks naabritega
- Rahu meie naabritega, mis on kogukonna, elamisväärse ühiskonna, poliitilise rahu ja palju muu eeltingimus.
- Kahjuks on ebakõla pidev kaaslane (see sai alguse inimkonna ajaloo esimesest abielust), seega peame õppima oma käitumisega rahu looma.
- Kui arvamused lahknevad või kriitika on õigustatud, aitab alandlikkus leida parima lahenduse rahulikult. Võib-olla on teisel inimesel õigus, selle üle tasub mõelda. Ja Jitro ettepanek ümberstruktureerimise kohta oli tõesti hea.
- Seejärel vaatasime kahte usuküsimustega seotud juhtumit. Objektiivne arutelu, teiste tõsiselt võtmine ja konstruktiivne arutelu viisid hea rahutulemuseni.
- Ja siis mõtlesime ka sellele, kuidas tulla toime kriitikaga, nii kritiseeritava kui ka kritiseerijana. Oluline on õppimisvalmidus, sõbralik toon ja ka mõistmine teise inimese suhtes, püüdes näha teise inimese silmade läbi. Ja ärge unustage killustikku ja palki.
- Ja harvadel juhtudel on rahu valerahu ja rahutegijal on õigus.