Oodates

Jumalateenistus, Peter Schütt, 2018-12-16, Evangeelne Vabakirik Leichlingen, rohkem...

Sissejuhatus

On advendiaeg ja igal aastal kuuleme sellest midagi. Teate, "advent" tähendab saabumist.

Saabumisel on alati kaks külge: Üks, kes saabub, ja teine, kes ootab.

Ja mis puudutab "ootamist", siis väga sageli tuleb esile Samuel Becketti näidend "Godot'd oodates". Arvan, et kõik teavad väljendit "Godot' ootamine", kuid vaevalt et keegi on näidendit näinud.

Vaatasin kord ühe tuntud videoportaali lavastust, kuid see tundus mulle üsna igav ja reklaamitud 2-tunnine kestus seoses minu piiratud elueaga sundis mind katsetusest kiiresti loobuma. Leidsin selle lavastuse kohta video all oleva kommentaari lõbusa:

"Ma vaatan pigem, kuidas rukkid hallitama lähevad."

Seejärel leidsin lühikese versiooni, mis kestis seitse minutit ja mida mängiti Playmobili figuuridega. Sellest piisas mulle ülevaate saamiseks.

"Godot' ootamine" on väljend, mis viitab sundusele oodata kaua, mõttetult ja asjata.

Kuid ootamine ei pea alati nii olema ja siin ja seal leiame Piiblis inimesi, kes ootasid midagi või isegi pidid ootama. Ja ma tahaksin täna koos teiega vaadata mõnda neist.

Abram

Alustame Aabrahamist või Aabramist, nagu teda algselt kutsuti (1Moosese 12:1-4; NL):

1 Siis käskis Issand Aabramile: "Jäta oma kodumaa, oma sugulased ja oma isa suguvõsa ja mine maale, mille ma sulle näitan. 2 Sinust saab suur rahvas. Ma õnnistan sind ja sind tuntakse kogu maailmas. Ma teen sind teistele õnnistuseks. 3 Kes sind õnnistab, seda ma õnnistan. Kes sind neab, seda ma nean. Kõik maailma rahvad saavad sinu kaudu õnnistatud." 4 Aabram läks teele, nagu Issand oli teda käskinud. Ja Lott läks koos temaga. Aabram oli 75-aastane, kui ta Haranist lahkus.

75-aastaselt ei olnud ta enam kõige noorem. Siiski tuleb mainida, et inimesed muutusid tollal vanemaks kui tänapäeval. Seega oli ta tõenäoliselt veidi tublim kui keskmine 75-aastane tänapäeval.

Ta asub koos oma naise, vennapoja perekonna ja kogu oma varandusega teele ja ootab, et temast, kellel pole lapsi, saaks suure rahva isa.

Kaananisse jõudes laiendab Jumal lubadust, et ta ei saa mitte ainult järeltulijaid, vaid et järeltulijad saavad ka selle maa (1Moosese 12:7). Ta pidi elama nomaadina telkides ja rändama mööda Kaananit. Ta kogeb palju asju. Ühel hetkel kolivad nad Egiptusesse, kus ta satub raskustesse. Siis läheb ta lahku oma vennapojast Loti, sest nad mõlemad olid lihtsalt liiga rikkad. Siis läheb ta sõdima ja võidab (1Moosese 14). Ta kohtub Issanda ülempreestriga nimega Melkisedek. Nii et tal on täisväärtuslik elu.

Kuid ta on üha vanem ja vanem ning tal ei ole ikka veel last. Tema naine Sarai näib olevat viljatu. Aeg libiseb nende mõlema sõrmede vahelt läbi.

Aabram oli juba 85-aastane ja Sarai tuli mõttele, et Aabram peaks magama oma teenijanna Hagariga, et ta saaks lapse. See õnnestub, kuid rase Hagar vaatab nüüd oma viljatut perenaist nii alandlikult, et ta kohtleb teda nii halvasti, et Hagar põgeneb.

Kogu see lugu oli tegelikult rumal idee, aga Jumal kohtub Hagariga, nii et ta tuli tagasi.

Nüüd oli Aabram 99-aastane ja Sarai 89-aastane ning Jumal uuendab ja pikendab oma lubadust. Nüüd saab Aabrami nimeks Aabraham, paljude rahvaste isa. Lisaks sellele sõlmitakse Aabrahami järeltulijate ja Jumala vahel igavene leping. Ja Sarai nimetatakse ümber Saaraks ("printsessiks") ning ta peab sünnitama lapse. Selles vanuses oli seksuaalühendus juba väga ebatavaline, rääkimata rasestumisest ja sünnitusest.

Ja siis (1Moosese 21:1 jj) Saara sai tõesti poja, Iisaku.

Nad pidid Jumala tõotuse täitumist ootama 25 aastat. Ja need 25 aastat saabusid ajal, mil inimlikust vaatenurgast vaadatuna oli võimalus saada oma lapsi kahanenud.

Neil oli juba täisväärtuslik elu ja nad olid ikka ja jälle kohtunud Jumalaga, kuid tegelik soov, otsustav tõotus, mida nad ootasid, ei täitunud pikka aega.

Aabrahami nimetati "Jumala sõbraks" (Jakoobuse 2:23) ja ta elas oma elu koos Jumalaga sel viisil. Kohati kannatas ta kindlasti selle all, et hoolimata pikast ootamisest ei saanud tema naine lapsi, kuigi Jumal oli talle neid lubanud, ja seepärast laskis ta end ka Hagariga siduda. Nii et Aabraham ei olnud vigadeta. Kuid ta oli kindel, et Jumal mõtles talle head ja see oli talle tähtsam kui tõotuse täitumine.

Pärast Saara surma abiellus Aabraham isegi vanas eas uuesti ja sai veel 6 poega, kellest said rahvaste sugupooled. Nii sai temast tegelikult paljude rahvaste isa.

Jacob

Liigume teise näite juurde Piiblist. Aabrahamil oli pojapoeg Jaakob ja tal oli raske lapsepõlv. Noorena röövis ta oma vennalt Eesavilt pärandi ja kuna ema kartis, et Eesav hakkab kättemaksu võtma, siis veenis ta oma meest, et ta saadaks Jaakobi ära, et ta elaks oma onu Laabani juures.

Ta jõuab sinna ja saab temaga hästi läbi (1Moosese 29:14-20; NL):

14 Ja Laaban ütles talle: "Jah, sa oled tõesti minu liha ja veri." Ja kui Jaakob oli nüüd juba kuu aega tema juures olnud, 15 ütles Laaban talle: "Sa ei tohi minu heaks tasuta töötada, ainult sellepärast, et sa oled minu vennapoeg. Mida sa tahad palka?" 16 Nüüd oli Laabanil kaks tütart. Vanemat nimetati Leeks, nooremat Raaheliks. 17 Leel oli väljenduseta silmadega, Raahelil oli ilus figuur ja ilus nägu. 18 Jaakob armastas Raahelit ja ütles seepärast: "Anna mulle oma noorem tütar Raahel naiseks. Vastutasuks töötan ma sinuga seitse aastat." 19 Laaban vastas: "Parem on, et ma annan ta sulle kui võõrale. Jää siis minu juurde." 20 Nii töötas Jaakob Raahelile seitse aastat, ja kuna ta armastas teda, tundus see aeg talle nagu mõni päev.

Seitse aastat naist oodata on raske. Kes ootab tänapäeval seitse aastat! Aga kuna ta armastas teda, tundus see aeg vaid mõne päevana.

Minu arvates on see avaldus huvitav. Kas ootamine on lihtsam, kui tead, mida ootad? Kui sa ootad midagi?

Võrdleme lühidalt Aabrahami ja Jaakobi ootamist. Aabrahamil oli "ühel päeval" lubadus, mida ei olnud nii lihtne ühitada tema elu tegelikkusega. Ta ja tema naine muutusid lihtsalt järjest vanemaks ja vanemaks.

Jaakobil oli lihtsam oodata, vähemalt seni, sest tal oli kindel lubadus, et ta saab oma naise seitsme aasta pärast.

Kuid kannatamatus ei olnud kummagi jaoks valikuvõimalus.

Ma tahaksin vaadata veel ühte näidet, Caleb.

Caleb

Paar põlvkonda pärast Jaakobit oli Iisraeli rahvas nüüdseks maabunud Egiptuses ja pidi Jumala poolt tagasi Kaananisse, tõotatud maale, juhatama. Kui nad lõid laagri Kaanani piiril, valiti 12 luurajat, kellest üks oli Kaaleb, et näha maad.

Kui nad tagasi tulid, andsid nad järgmise aruande (4Ms 13:27-32; NL):

27 Nende aruanne oli järgmine: "Me tulime maale, kuhu sa meid saatsid. Tõepoolest, seal voolab piima ja mett, ja see on vili, mis seal kasvab. 28 Aga rahvas, kes seal elab, on tugev, ja nende linnad on väga suured ja hästi kindlustatud; me nägime seal isegi anaklasi. 29 Negevis elavad amaleklased ja mägedes elavad hettlased, jebuslased ja amorlased. Kaananlased elavad Vahemere rannikul ja Jordani orus." 30 Aga Kaaleb julgustas Moosese vastaseid iisraellasi: "Läheme kohe välja ja vallutame selle maa, sest me võime selle kindlasti vallutada!" hüüdis ta. 31 Kuid teised luurajad vaidlesid vastu: "Me ei saa nende vastu lahingusse minna, sest nad on meist tugevamad." 32 Ja nad esitasid iisraellastele maa, mida nad olid uurinud, negatiivses valguses: "See maa, mida me uurimiseks läbisime, neelab oma elanikke. Inimesed, keda me seal nägime, on väga suured.

Selle tulemusena hakkab rahvas kaebama ja tahab tagasi Egiptusesse pöörduda (4Ms 14:6-10; NL).

6 Kaks luurajat - Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg - rebisid oma riided 7 ja ütlesid iisraellastele: "See maa, mida me oleme läbinud ja välja luuranud, on väga hea. 8 Ja kui Issand on meie vastu heatahtlik, siis ta toob meid sellele maale ja annab selle meile: See on maa, kus piima ja mett voolab. 9 Aga ärge mässake Issanda vastu ja ärge kartke selle maa elanikke. Nad on meile kerge saak! Neil ei ole kaitset, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!" 10 Kogu kogukond tahtis Joosuat ja Kaalebi kivitada. Aga siis ilmus kõigile iisraellastele Jumala telgi juures Issanda auhiilgus.

Seejärel lõpeb lugu sellega, et nurisevaid täiskasvanuid ei lubata Lubatud Maale, vaid ainult nende lapsi, kahe erandiga (4Moosese 14:29, 30; NL):

29 Teie kõik peate surema siin kõrbes! Kuna te olete minu vastu mässanud, siis ei tohi ükski teist, kes on 20-aastane või vanem ja kes on ajateenistusse võetud 30, astuda sellele maale, mida ma teile vandega tõotasin. Ainult Kaaleb, Jefunne poeg, ja Joosua, Nuuni poeg, on sellest vabastatud.

Ja neil kulub 40 aastat, et jõuda tõotatud maale.

Seega peab Caleb ootama vähemalt 40 aastat. Kes ootab 40 aastat lubaduse täitumist?

Aga see täitub (Joosua 14:6-11; NL):

6 Ja Juuda suguharu mehed tulid Joosua juurde Gilgalisse. Kaleeb, Jefunne poja, ütles Joosuale: "Mäleta, mida Issand ütles Moosesele, Jumala mehele, sinust ja minust Kades-Barneas. 7 Ma olin 40-aastane, kui Mooses, Issanda sulane, mind Kades-Barneast välja saatis, et maad uurida. Ma tulin tagasi ja andsin talle täis veendumusega soodsa aruande, 8 kuid mu vennad, kes minuga koos olid läinud, hirmutasid rahvast ja heidutasid neid. Mina omalt poolt järgisin täielikult Issandat, oma Jumalat. 9 Seepärast lubas Mooses mulle tollal vandega: "See maa, kuhu sa sisenesid, jääb igavesti sinu suguvõsa päranduseks, sest sa oled täielikult järginud Issandat, oma Jumalat. 10 Issand on mind siiani elus hoidnud, nagu ta on lubanud. Ta andis Moosesele selle tõotuse minu jaoks 45 aastat tagasi Iisraeli rändamise ajal kõrbes. Täna olen ma 85-aastane. 11 Ma olen ikka veel sama tugev kui siis, kui Mooses mind luurele saatis, ja ma olen ikka veel sama jõuline ja sama hea võitleja kui siis.

Kaaleb pidi isegi 45 aastat ootama. 85-aastaselt nõudis ta tollal antud tõotust ja Jumal hoolitses selle eest, et ta ikka veel võimeline oleks seda tegema.

Kalebi ajal ei saanud inimesed nii vanaks, 85 aastat oli üsna haruldane.

Ja ma arvan, et enamik inimesi tunneks end tänapäeval petetuna, kui nad peaksid midagi 45 aastat ootama ja saaksid selle alles 85-aastaselt. 85-aastaselt ei ole sul sellest enam midagi alles. Sa virised vaevuste üle ja räägid ainult minevikust ja ei taha enam mingeid muutusi.

Aga see sobis Kalebile ja ta näis ootavat, et võtta oma tõotatud maa.

Ma usun, et Jumal teeb meie ootamise meile sobivaks. Nii öeldakse üldiselt 1. Korintlastele 10:13; NL:

13 Ärge unustage, et katsumused, mida te läbi elate, on samad, millega kõik inimesed silmitsi seisavad. Kuid Jumal on ustav. Ta ei lase katsumusel muutuda nii tugevaks, et te ei suuda sellele enam vastu pidada. Kui teid pannakse proovile, näitab ta teile viisi, kuidas sellest hoolimata kindlalt vastu pidada.

Teised tõlked kirjutavad siin, et me võime seda taluda.

Jumal ei koorma meid rohkemaga, kui me suudame kanda. Nii juhtus Aabrahami, Jaakobi ja Kaalebiga, ja need kolm on vaid väike valik inimestest, kes rändasid koos Jumalaga.

Mida me ootame?

Esiteks, me ootame jõule, mis on alati selline üllatus. Kas olete juba kõik tellinud või - muidugi - ise teinud?

Aga mida me tegelikult elus ootame?

Kui ma olin noor mees, ootasin ma õiget naist. Ma tahtsin uskuva naist ja seetõttu sulgesin oma südame mitteusklikele. See töötas kuidagi. Aga ma olin oma kahekümnendate aastate keskpaigast üle saanud ja ikka veel polnud ühtki.

Siin ja seal ütles üks meie kogukonna eakas daam: "Ta ei leia kunagi sellist, kuidas ta ringi käib. Ja siis äkki oli üks.

Mida te veel ootate? Kooli lõppu, koolitust, seda, et lapsed lõpuks välja koliksid? Ma ise kolisin välja alles 29-aastaselt, nii et ma ei tunne end nii õigustatult survestada.

Mina isiklikult ei ole saanud Jumalalt konkreetset lubadust mingi erilise sündmuse jaoks, nagu nüüd näiteks Aabrahamile.

Teisest küljest ootavad kristlased Issanda tagasitulekut. Kuid kui palju mõjutab see ootus igapäevaelu?

Ma olen praegu puhkusel ja olen parasjagu oma DIY-töökoda korrastamas. Esimene asi, mida ma tegin, oli endale uue töölaua ehitamine. See oli lõbus, kuid ka väga väsitav.

Kui härra tuleb järgmisel nädalal tagasi, siis oleksin saanud ka ilma selleta hakkama. Teisest küljest, kui ta ei tule veel kaks aastat, siis on mul vähemalt kaks aastat korralik töökoda, mis teeb mu elu lihtsamaks.

Võib-olla ei piisa mõistest "ootamine". Võib-olla oleks parem rääkida "ootamisest".

Mida me ootame? Mida me ootame? Aabraham ei oodanud alati tõeliselt tõotatud last, kuid ta ootas Jumalat; teda kutsuti ju Jumala sõbraks.

Jaakob töötas seitse aastat oma naise ootuses, kuid see tundus talle ainult väga lühike, sest ta ootas finišijoont.

Ja Kaaleb ei oodanud lihtsalt oma aega, ta elas tõotatud tõotatud maa ootuses.

Mida me ootame? Kas Jeesuse Kristuse tagasitulek on lihtsalt midagi, mida me usume, et see on tõsi? Või on see midagi, millel on mõju? Kas me ootame, et Jeesus teeks midagi meie kogudusega? Et kui me teda palume, tahab ta meiega midagi teha ja midagi meis muuta?

Kas me saame Aabrahami kombel elada Jumala sõpradena ja taluda sellist ootamist hästi?

Ja kas me usume, nagu Kaaleb, et Jumal täidab oma lubadusi, isegi kui see võtab kaua aega?

Kokkuvõte

Saabumine tähendab ka seda, et keegi ootab seda.
Aabraham elas koos Jumalaga, kuid ta pidi ootama 25 aastat tõotuse täitumist ja mõnikord ei uskunud ta seda enam ise tegelikult.
Jaakob pidi töötama ja ootama seitse aastat ja see tundus talle lühike, sest ta armastas Raahelit.
Kaaleb oli Jumalale ustav ja sai selle eest pika ootamise eest tasu.
Mida me ootame? Mida me ootame? Kas me ootame, et Jeesus teeks midagi meie kirikuga? Et kui me teda palume, tahab ta midagi meiega ja meis teha, midagi muuta?