Kirik tulevikus, Kiriku tulevik

Sissejuhatus

Täna räägime tulevikust.

Teema "tulevik" on kõnelejate jaoks väga ahvatlev, sest saab värvikalt ette kujutada, mis on tulemas, võib spekuleerida, keerutada ja kui seda hästi teha, siis on ka kuulajad väga vaimustunud ja võib-olla isegi aplodeerivad.

Kuid kõneleja satub vaid väga harva ohtu, et tema öeldu tuleb mõõta tulevase reaalsusega. Selleks ajaks, kui tulevik saabub, on kõik juba unustanud, mida räägiti.

Ma väldin täna ennustusi, eriti neid, mis puudutavad tulevikku.

Kuid sellegipoolest oleme selle jumalateenistuse teemaks valinud "Kirik tulevikus, kiriku tulevik".

Mõned inimesed mõtlevad, mis saab kirikutest. Kirikust väljaastumised, vähemalt suurtes kirikutes, on jätkuvalt suured ja neid õhutavad osaliselt lahendamata skandaalid ja varjatud kuriteod - näiteks laste kuritarvitamine üksikute preestrite poolt.

Selle teema puhul saab üsna kiiresti aru, et tulevikust saab rääkida halvasti ainult siis, kui mineviku välja tõrjuda ja sellega mitte silmitsi seista.

On olemas see vastik sõna "Nestbeschmutzer", mis on tegelikult vale. "Pesa määgijaks" ei ole see, kes oma kurjade tegudega pesa määrib, vaid see, kes näitab mustust välja. Nii et see on tegelikult vale, halb sõna.

Õigluse huvides tuleb aga selgeks teha, et on erinevaid kirikuid ja kogudusi, millel on erinevad traditsioonid ja ka erinev minevik. Ja loomulikult peab iga kirik ja ka iga üksik kogudus oma minevikuga silmitsi seisma ja, kui on luukered kapis, neid tunnistama ja nendega leppima.

Kuid üsna paljud inimesed meie riigis lükkavad kirikut üldiselt tagasi ja tervitavad suurte kirikute liikmeskonna üldist vähenemist.

Küsimus tähenduse kohta

Kas kristlik kirik kaob siis tulevikus?

Ma ei usu seda, kuid see oleks tulevikku puudutav prognoos ja seda tahtsin ma täna vältida.

Minu arvates on kirikul tulevik, kui tal on ka tulevikus tähendus.

Te olete võib-olla kuulnud Wittenbergi linnakirikust, kus 700 aastat on rippunud väga solvav, antisemiitlik solvang. Toimus arutelu selle üle, mida sellega teha, ja kohus otsustas, et see antisemiitlik pilt võib jääda üles ja selle kõrval olev tahvel selgitab selle tausta.

Ma küsin endalt, milleks on see kirikuhoone? Kui see on mingi muuseum, huvipakkuv koht, siis oleks mõistlik jätta see häbiväärne pilt üles, koos selgitustega, sest minu arvates tuleb oma ajalooga silmitsi seista.

Kui kirikuhoone on selleks, et teenida kirikut kui heade uudiste kuulutamise vahendit, siis tuleks see pilt tegelikult maha võtta. Siis kuulub see muuseumisse, kus minevikku dokumenteeritakse ja hinnatakse uuesti.

Mis on kirikuhoone eesmärk? Mis on kiriku eesmärk?

Alusta

Kuidas see kõik üldse algas? Piiblis, Apostlite tegude 2. peatükis, kirjeldatakse selle algust Jeruusalemmas. Seal toimus nelipüha ime. Need, kes olid koos Jeesusega teel, said äkki võime rääkida teistes keeltes. See ei kõla tänastele inimestele lihtsalt imelikult, juba siis arvasid üsna paljud, et apostlid pidid olema purjus.

Apostel Peetrus pidas siis kõne Jeesusest Kristusest ja kuulajad olid tõesti mõjutatud ning küsisid siis, mida nad nüüd tegema peaksid.

Sellele vastas Peetrus (Apostlite teod 2:38,39; NEÜ):

See algab ühe isiklikult: "Muutke oma suhtumist", seda võib tõlkida ka kui "Pöörake ümber". Ja siis räägitakse pattude andeksandmisest, mis on seotud ristimismärgiga, ja Püha Vaimu andest.

Ja lõpuks rõhutatakse, et Jumal kutsub inimesi.

Nii et kirik ei tundu toimivat lihtsalt nii, et keegi mõtleb: "Ma tahan kaasa lüüa, seega ma astun kirikusse".

See algab suhtumise muutmisega, mingisuguse meeleparanduse, teadvustamisega, et vajate Jumala andestust.

Ma olen kindel, et igaüks meist on ainulaadne, väärtuslik inimene, positiivne unikaalne ja ma mõtlen seda, ma olen selles tõesti veendunud.

Aga ärgem petta ennast: Tihtipeale ei kajastu see meie mõtetes, sõnades ja tegudes. Meie teod ja sõnad teevad aeg-ajalt teistele haiget, tahtmatult või isegi tahtlikult, meil on sageli halvad mõtted jne. Kahjuks on see sügavalt inimlik.

Ja kirik koosneb inimestest, kes on valmis teadvustama oma vigu ja pattu ning asuma muutuste teele. Ja Jumal läheb kaasa, Jumal lubab Jeesuses Kristuses andeksandmist, saatust ja jõudu.

Lisaks kutsub Jumal kuidagi, üsna individuaalselt, inimesi ka sellele teele asuma.

Teel

Mis on selles teekonnas, millele üsna paljud kristlased, sealhulgas mina, on asunud, nii erilist? Küllap see, et algusaegadel nimetati kristlikku usku sageli "teekonnaks". Inimene on teel koos Jumalaga.

Sa kohtad probleeme, väiksemaid ja suuremaid, vahel kardad, piisavalt sageli tunned end ülekoormatuna, kuid sa ei kaota peaaegu kunagi lootust ja piisavalt sageli on elu tõesti ilus.

Aga ma ei ole üksi, siis ma mõistan, et Jeesus käib minuga koos. Ma võin talle oma südant välja valada, ma tegelikult leian Piiblist vastuseid. Ja kui see on tõesti hea, siis tänan Jumalat selle eest.

See võib mõne kõrva jaoks kõlada kummaliselt, aga ma olen seda nii kogenud, tõusude ja mõõnadega üle 40 aasta.

Küsimus ei ole enese optimeerimises, vaid selles, et olla avatud, kuulata, tunnistada ka vigu ja paluda Jumalalt ja inimeselt andestust, ja kui vaja.

Probleemiks on aga see, kui kristlane kaotab algusest peale selle suhtumise, selle teadmise, et Jumala abiga on vaja muutust. Siis võib kristlane, kui ta arvab, et ta on tõesti hea, muteeruda enesehaletsusväärseks oksendajaks. Aga ka sellisest suhtumisest võib jälle tagasi pöörduda.

Me oleme teel hirmu ja lootuse vahel, kuid lootus Jeesusesse Kristusesse kannab meid läbi. Me õpime alati, ei pea kunagi olema täiuslikud ja mõistame alati, et Jumal on meiega.

Kiriku tulevik?

Ma usun, et Kirikul on tulevikku ainult siis, kui inimesed selles ei kaota seda algust, seda suhtumist, et nad alustavad Jumalast.

Kui kirik on ainult ühing, võib-olla mittetulundusühing, mis teeb erinevaid asju, võib-olla ka häid asju, siis ma arvan, et ta kaob ühel hetkel. Siis muutuvad kirikud muuseumideks ja inimesed, kes tahavad kaasa lüüa, lähevad organisatsioonidesse, mis tegelevad just nende soovitud eesmärgiga.

Aga kui inimesed alustavad Jumalast, mõistavad, et nad vajavad muutust ja andestust ning asuvad koos Jeesusega teele, siis on kirikul tulevikku.

Ja see tee muudab ka inimest ja see muutus võib muidugi viia edasise pühendumiseni, kus asjad muutuvad sulle oluliseks.

Meie koguduses mõtleme praegu palju selle üle, milline peaks kirik või kogudus tulevikus välja nägema. Mis on kaasaegne ja mis mitte, milline jumalateenistuse stiil on mõistlik jne. Need kõik on olulised mõtted. Ja me ei ole sugugi ainukesed. Paljud kristlikud kirikud ja kogudused tegelevad praegu selliste küsimustega.

Aga kui alus, algus, ei ole õige, siis milleks on kirik? Kuidagi puudub kiriku eriline mõte ja mis sellest siis saab?